Tõbised

Linda ja ema on tõbised. Kõigepealt sai suur ja kole haigus koos oma vastikute sõprade nohu ja köhaga kätte mind ennast. Üritasin küll neid tegelasi lapsest eemal hoida aga ei õnnestunud. Kui olin juba mitu päeva ligi 38 kraadise palavikuga maadelnud, nii et isegi Linda üles tõstmine tundus väga raske tegevus olevat, märkasin, et ka laps nohistab kahtlaselt ninaga. Ja käes ta oligi - unetud ööd vaese nohuse ja palavikus Lindaga. Õnneks kestis Linda tõbi tõsisemal kujul vaid 2 päeva, edasi hakkasid asjad paremaks minema ja nüüd jutustatakse juba päris rõõmsalt. Kuigi köha ei taha küll veel kuidagi lahkuda.

Haiguse ajal õppis Linda selgeks uue oskuse - pöidla imemise. Kuna see lohutas vaest tõbist päris hästi, ei hakanud teda keelama ka.

Laupäevad on mõnusad!

Käisime täna Lindaga järjekordsel Tallinna retkel. Ja nagu traditsiooniks saanud jälle ilma fotokata. Välja minnes on iga kord pea nii laiali otsas, mõttes toimub pidev nimekirja kontrollimine: turvahäll? - on! kõhukott, millega last linnas ringi transportida? - on! lutipudel ja söök? - on! mähkmed? - on! igaks juhuks Lindale varuriided? - on! Mänguasi, millega pikal autosõidul Linda meelt lahutada? - on! Salvrätid? - on! Käekott koos rahakotiga? - on! Lapsel kõht täis söödetud, hommikune uni tehtud ja õueriided selga topitud? Tehtud! Saadame isa last autosse pakkima ja samal ajal kähku ise riidesse, kammiga paar korda läbi sassis juuste ja minema! Oot, kus ma jälle need maja võtmed panin? Leitud! Ärasõit! Ja mis maha jäi? Loomulikult fotoaparaat! Ja nii iga kord.

Seekord oli sellest muidugi eriti kahju sest peale poeretke ja kohustuslikku peatust Rohelises kaubamajas külastasime Tallinna teletorni. Ma ei olnud varem seal mitte kunagi käinud, ainult jälginud selle uhke torni siluetti  ja mõelnud, et kunagi peaks ka ülevalt alla vaadet imetlema. Oli ikka uhke vaade küll! Soovitan teletornis käiku küll kõigile.

Eelnevalt olime lugenud kommentaare, et nädalavahetusel tuleb vaate nautimiseks väga pikalt järjekorras seista kuna korraga lastakse üles kõigest 100 inimest, kuid meie pääsesime küll peaaegu kohe lifti, mis viis meid 170 meetri kõrgusele kõigest 49 sekundiga. Tunne oli natuke nagu lennukis, kõrvad lõi kohe päris mitu korda lukku.

Imetlesime 360 kraadi ümber teletorni avanevat vaadet, uurisime otsekui ulmefilmist pärinevatel seent meenutavatel alustel jagatavat infot ja piilusime läbi põrandas olevate klaasist avade allapoole kuni kõhus õõnes tunne tekkis. Linda küll magas enamuse teletorni-külastusest kõhukotis maha. Seda suurem oli aga tema üllatus üles ärgates - nii palju inimesi! Oma muljeid jagas ta kõvahäälselt korrus kõrgemal teletorni kohvikus, nii et järjekorras seisev ema kuulis tema juttu ruumi teisest otsastki. Aga võibolla oskan lihtsalt Linda jutustamise juba nii hästi ära tunda sest õnneks ei paistnud keegi pahandavat.

Jõin teletornis oma esimese kohvi pärast aasta kestnud pausi. Kohviisu kadus mul esimest kuud Lindat oodates täielikult ja pole siiani õieti tagasi tulnud. Enne seda käis tass kohvi iga päeva alguse juurde. Nüüd joon selle asemel aga hoopis piimaga teed, mida enne silmaotsaski ei sallinud. Naljakas. Teletornis tellisin küll piimakohvi ehk latte aga ilmselt pika kohvitamispausi tõttu tundus seegi hirmus kange. Jään vist ka edaspidi ikka tee juurde. Vastupidiselt kardetule ei saanud teletorni kohviku hinnad Hiiumaa praamide söögikohtadele ligilähedalegi.

Kohvi joodud ja kook söödud oligi aeg jälle liftiga allapoole sõitma hakata. Nimelt on igale külastajale teletorni ülemistel korrustel viibimiseks antud aega täpselt üks tund. Seda küll keegi ei kontrollinud (nagu ka mitte pileti olemasolu tegelikult) aga olime ausad ja liikusime õigel ajal alla. Vaatasime veel teisel korrusel näidatavat lühikest 3D filmi ja oligi külaskäik lõppenud. Meile meeldis väga!

Raamatud on hirmus vahvad!

Sest neil saab lehti keerata...

Pilte saab vaadata...

Maja saab ehitada...

Hea raamat on ikka toeks...

Ja abiks ka siis kui väsimus kallal...

Ja kui küllatulnud Suur poiss Oliver muidu natuke hirmutavalt toimekas tundub, siis võib ju alati talle mõnda väärt raamatut tutvustada.

4. kuu

4. kuune Linda on juba päris asjalik. Pöörded selja pealt kõhuli tulevad tal nagu muuseas välja. Uusi oskusi harjutatakse pidevalt, nii et need ajad kui ema lapse rahulikult üksi voodile siputama jättis, et ise ringi toimetada, on nüüd vist jäädavalt möödas. Lindale kõhuli pööramine meeldib, ainuke häda, et tagasi selili saada on märksa keerulisem ja seda kunsti Linda veel ei valda. Nii tulebki mõne aja pärast hädapasun üürgama panna, et ema lapse uuesti selili keeraks....Et siis võidukalt ennast kohe uuesti kõhu peale pöörata. Sellised mängud siis.

Ka  üritas ema Lindal esimest korda juukseid lõigata, kuna tagantpoolt hakkas juuksepiir lapse kaela katki hõõruma ja eest tikkusid salgud kõrva. Püüdsin küll hästi vähe võtta aga Lindal oli sellest tegevusest loomulikult oma arvamus, mida väljendati intensiivse siputamisega. Tulemus? No kujutage ette pilti, kus noorele Adolf Hitlerile oleks keegi lambakääridega uut soengut proovinud teha. Järgmine kord viin vist lapse juuksurisse.

Naljakas kui enne Linda sündi alustasid tuttavad vanemad tädikesed kõik juttu ühe lausega - "Oota ainult, varsti Sul alles läheb elu kiireks!" - ei osanud ma sellest väitest midagi arvata. Nüüd hakkan alles mõistma. Muidugi oli tööl ka kiireid aegu aga need said alati nädala-paari pärast otsa ja algas rahulikum aeg. Lindaga seda luksust pole. No ei ole tegemist lapsega, kes tundide viisi magaks või omaette mängiks, kogu aeg peab põnev olema või huvitav seltskond ümberringi, siis on laps rahul. Ja kui emaga kahekesi ollakse, on ju otse loomulikult ema see, kes kogu aeg põnevust pakkuma või tervet seltskonda mängima peab. Selline naljakas lugu selle ema"puhkusega" - isegi minusuguse perfektsionisti on tubade koristamisest, sügisesest aknapesust ja hoidiste tegemisest võõrutanud. Ju jõuab....kunagi edaspidi.

Pildikesi tähtsast päevast

Pühapäeval oli Lindal tähtis päev  - seni vaid suure algustähega Risti inimesest sai ka ristiinimene väikese algustähega.

Foto: Lembitu

Ristimine toimus Velise Ristija Johannese kirikus

3x Foto: väikese Linda vanaisa

Tähtsaks päevaks sai Linda uue ilusa kleidi Haapsalu salli pitsiga, mille valmistas Rees. Tema blogis võite näha tõeliselt kauneid haapsalu salle, ristimis- ja pulmakleite. Ja täitsa uskumatu oli, et ta võttis Linda kleidi teha kõigest paar nädalat enne omaenda pulmi. Suured tänud ja tervitused Reesile meie pere poolt!

Foto: väikese Linda vanaema

Eelmisel talvel kui Linda alles kõhubeebi oli, tuli ka mul endal tahtmine haapsalu salli kudumise peenike kunst selgeks õppida. Käisin Raplas algajate pitsikudumise kursusel, mille juhendajaks oli loomulikult Rees. Kui enne mõtlesin, et nii peenike ja keeruliste reeglite järgi käiv töö on üle minu mõistuse siis Reesi kursustele tasub juba sellepärast minna, et saada julgustust ja vaimustust pitsi kudumiseks. Koju jõudes uurisin läbi ka haapsalu salli raamatu ja hakkasin pusima. Pusisin ja pusisin terve Linda ootamise aja ja sall muudkui kasvas kuni paar päeva enne Linda sündi jõudsin äärepitsi külgeõmblemise keeruka tööni. Ja oh häda - kuidagi õnnestus imepeenike sallilõng katki tõmmata, nii et tehtud õmblus üles hargnes. Loomulikult läks selle peale meel kurvaks ja käsitöö-isu mõneks ajaks üle. Panin salli ootele, et teen mõne päeva pärast edasi.... Ja nii ta läks. Kuni tekkis mõte, et Linda ristseteks peab sall valmis saama ja valmis ta ka sai, nagu piltidelt näha.  

Ristiemaks sai Linda endale naabritädi Krista. Toredamat ristiema on ühel lapsel küll raske tahta.

Külalisi tuli kokku üle terve Eesti. Paljud Linda sõbrad ja sugulased jäid ka tulemata sest sügisesed külmetushaigused kimbutasid, soovime neile head paranemist ja tulge meile niisama külla. Üks pilt ka kogu seltskonnast, välja arvatud peategelane, kes ebaviisakalt enne teisi sööma kiirustas.

2 x foto: väikese Linda vanaisa

Peale ristimisele järgnenud jumalateenistust saadi uuesti kokku Sulu külakeskuses, mis asub vanas renoveeritud Sulu karjamõisa rehehoones. Õnnitleti veelkord Lindat ja istuti ühisesse lõunalauda. Aitäh kõigile toredatele külalistele!

Maitsva lõuna eest tuleb taaskord kiita Linda tädi, Maarjat, kelle käe all valmivad imemaitsvad road nagu muuseas. Suur-suur aitäh, Maarja, Sulle Linda vanemate ja kõigi külaliste poolt!

4x foto: Jüri

Linda sai veel õnnesoove ja nii uhkeid kingitusi, et on nüüd üks jõukas ja suure kaasavaraga neiu. 

Õnnesoove said ka vanavanemad, kuna Linda ristimine toimus väga sobivalt vanavanemate päeval. 

Foto: Jüri

Linda pidas aga kogu sellele melule vapralt vastu ega pahandanud suurt millegi üle. Alles kella 4 paiku hakkas ta lõpuks emale vaikselt väsimust kurtma ning asuti koduteele. Kodus rääkis Linda veel väsimusest hoolimata mitu tundi emale nähtud-kuuldud muljeid  ja kilkas väsinult kuid õnnelikult. 

Et siin siis Linda sõpradel jälle midagi lugeda oleks

August hakkab läbi saama aga blogi jälle unarusse jäänud. Pikk vaikus ei tähenda, et me siin midagi korda poleks saatnud vahepeal. Otse vastupidi. Preili Linda on kasvanud ja kasvanud. Jalgadele on ilmunud prullakad voldikesed, mis panid Linda isa juba hetkeks muretsema tütre modellikarjääri võimalikkuses. Linda ema näitas seepeale isale google vahendusel piltidelt, et üks õige kolmekuune laps peabki täpselt nii pontsakas olema ja loodetavasti isa enam ei muretse.

Kuidas Kindral Linda muidu elab? Nagu enamus kindraleid on ta vanusega muutunud paksemaks, kiilamaks ja rahulikumaks. Jalutuskäigud alevis mööduvad endise häiresignaali asemel enamasti kas vaikse jorina või rahuliku une tähe all. Tundub, et gaasivalud lõppesid lapse 2 kuuseks saamisel nagu noaga lõigatult. Nii et kuigi päevauned ei kesta meil endiselt üle 20-30 minuti, on Linda enamasti eluga päris rahul. Eks halvema tujuga päevi ole muidugi ka aga kellel neid siis poleks.

Mõned pildid augustikuistest tegemistest ka:

Linda luges läbi oma esimese raamatu. Või õigemini kuulas sest lugeda Linda veel ausalt öeldes ei oska, õnneks oli tegemist aga audioraamatuga. Nimeks "Pardipojad" ja heli pardikeeles, aga tundus et Linda saab aru küll:

Koos vanematega käis Linda Haapsalu linnuse taga suure õunapuu all oma esimesel piknikul. Kuulati sulipoiste kombel lossihoovist kõlavat augustibluusi ja söödi puu alt valget klaari. Lindale selline kontserdikülastus päris meeldis, muusika oli veidi kaugemalt täpselt paraja valjusega ja Linda ei seganud oma kaasalaulmisega teisi kontserdikülastajaid.

Samuti käis Linda taaskord peol. Naabrionu Eeri sai 80 ja Linda käis teda õnnitlemas. Pidu oli suur ja vägev, Linda oli seltskondlik, lubas ennast külalistel lahkelt uudistada ja sülle võtta, kuulas tähelepanelikult suu lahti lauakõnesid. Pidev tähelepanu väsitas ja nii sai vahepeal ka väike uinak ette võetud:

Koos ema-isaga käidi ka Ellamaa aianduspäevadel ja Keskaja päevadel Padise koostris. Padiselt osteti kojuviimiseks kaasa ka kaunis pakendis kohalikku leiba. Linda aitas seda kodus avada....peale seda pakend enam nii kaunis välja ei näinud:

Ja ongi selleks korraks kõik...septembris näeme!

Linda esimene muuseumiskäik

Tegelikult on Linda varem küll korra juba muuseumis käinud aga kuna ta siis seal ekspositsiooniga tutvumise asemel hoopis teatrietendust vaatas ja tukastas, siis me seda korda tõsiste muuseumikülastuste hulka ei loe.

Kuna Linda isal hakkab sellesuvine puhkus juba läbi saama aga kodust kaugemale pole eriti saadudki, otsustati koos Lindaga pealinna kaema sõita. Käidi Rohelises kaubamajas naabrionule sünnipäevakinki valimas ja tädi Edaga juttu ajamas. Kohvikus söödi pudelist oma kaasavõetud toitu aga keegi ei pahandanudki, ilmselt kuna neil menüüs Lindale midagi paremat pakkuda polnud.

Seejärel sõideti Viimsisse, kus käidi kõigepealt Viimsi Vabaõhumuuseumis. Küll oli seal kõva tuul ja mere peal paistsid päris kõrged lained. Tuule tõttu oli ka Lindal näitusega tutvumine raskendatud kuna vanemad toppisid ta issi jope alla, nii et ainult ninaots vaevu välja paistis.

Muuseumil oli väga tore ja uhke temaatilise kaubavalikuga suveniiripood aga väljapanek ise.... nii ja naa. Linda ema arvates on nimelt Eestis liiga palju muuseume, kus on säilitatud või kokku toodud uhkeid palkehitisi, mille kohta samas pole mingit infot väljas peale ehitusaasta. Enamasti on risti üle nende ehitiste ukseava tõmmatud ka sissepääsu takistav nöörijupp ning hoonesse sisse piiludes võib näha ühtesid ja samu tolmunud kappasid, võikirne või kalavõrke. Elumajas on samuti vabaks jäetud kitsas käigutee nööride vahel ning eemalt võid vaadata pitslinikuga kummutit või nurgas tolmu koguvat kaltsunukuga hälli. No andke andeks aga kui ühes sellises muuseumis käinud oled, oled ju tegelikult juba neid kõiki näinud. Eks vaielge vastu, muuseumisõbrad, aga selline on minu arvamus.

Sellise muusemi puhul päästab olukorra ülimalt pühendunud muuseumitöötaja, kelle võimuses on kõik need mineviku asjad "elusaks rääkida". Olen ise mõnes sellises muuseumis käinud, kus esmapilgul igavana tundunud näitus korraga elama hakkab ja särama lööb, kui tubli ja hakkaja giid iga eseme kohta vahvaid kohalikke lugusid jutustada oskab.

Teine võimalus on vana hoone nööriga sulgemise asemel hoopis sinna tore näitus sisse meisterdada. Õnneks oli ka Viimsis kahe hoone puhul seda teed mindud, muidu oleks see külastus küll pettumus olnud. Ühes kõrvalhoones oli väga huvitav ja kaunilt teostatud näitus kohalike talude ajaloost, kus arhiiviandmed ja külainimeste mälestused parajas tasakaalus ja rohkete piltidega ilmestatud. Nii hästi koostatud näitust pole tükk aega nägema juhtunud. Ka laudas oli väljapanek kalapüügiviisidest ning rehemajadest.

Peale Viimsi vabaõhumuuseumi külastasime kohe ka sealsamas lähedal asuvat Rannarahva muuseumi. Kuna neisse kahte muuseumi pääseb ühe ja sama piletiga, tasub nad igal juhul mõlemad korraga üle vaadata. Pealegi täiendavad väljapanekud kenasti üksteist - kui Viimsi vabaõhumuuseumis tundsime suurt puudust  nimesiltidest rannas asuvate puust majakamakettide juures, siis Rannarahva muuseumi pööningult võis leida uhke näituse Eesti tuletornidest ja tagantjärele majakad ära määrata. Ka Rannarahva muuseumi väljapanekul olid oma head ja vead, kohati oli veel silma järgi otsustades nõukogudeaegse moega väljapanekut, mis väga palju uut juurde ei andnud, samas võis näha vana väljapaneku juures toredaid uusi täiendusi, lastele oli sisse seatud vahva mereröövlilaevaga tuba ning koostatud oli huvitav ülevaade Kirovi kalurikolhoosi tegemistest. Kokkuvõttes oli päris huvitav kuigi osa ekspositsioonist jäi saalis olnud müügikoolituse tõttu meil nägemata.

Selline oli siis meie selleaastane puhkusereis - küll lühem kui tavaliselt aga kindlasti meeldejääv ja huvitav. Kuna hajameelne ema fotoaparaadi koju unustas, jäid pildid Lindast puhkusereisil kahjuks tegemata.

Uued oskused

Kes hommikuti külas käib, see asjata ei longi

Külalisi käib Lindal palju. Nii palju, et vanemad on ennast juba kookidest-tortidest kenasti ümmarguseks söönud, vaatamata sellele, et koogilaadungeid on ka külalistele sisse söödetud ja naabritega jagatud.

Lindale külalised meeldivad. Vähemalt on midagi uut ja huvitavat vaadata ja kuulata. Viisaka lapsena näitab Linda külalistele ainult oma parimat külge - naeratab kenasti ja kui külaskäik pikem juhtub olema jääb ilma igasuguse vastuvaidlemiseta tuttu nagu väike inglike.

"Küll on hea vaikne laps!" imestavad külalised ja vangutavad pead, ise mõeldes - "No misasja nad küll sellest kenast rahulikust lapsest seal blogis kokku jutustavad".

Linda peab seepeale aga läbi une peenikest naeru ja ootab aega kui külalised koju on läinud, siis tuleb ju vahepeal tegemata jäetud trikid kõik kahekordselt järele teha.

Pildil kaval Linda külalisi lõbustamas. Foto autoriks tädi Triinu

Linda on ise ka juba paar korda küla peale viidud. Korra on käidud Pärnus Hansapäevadel ja külas tädi Vaikel. Külas on hea käia tänu suurepärasele abivahendile - kõhukotile, mille lahked sõbrad Kim, Killu ja Märt Lindale kasutamiseks laenasid. On üks äraütlemata tore leiutis, kus lapsel hea olla aga isal-emal käed tegutsemiseks vabad.

Hansapäevadel oli Linda suguseid pisikesi palju, kõik ikka issidega. Mõni laps oli vankris, mõni kõhukotis ja mõni linaga isa kõhu peale seotud. Emad olid ilmselgelt ennast laadamöllu välja elama lastud ja kandev roll oli isadele jäetud. Isad jalutasid uhkelt lastega ringi, ise silmanurgast teiste papade lastekandmisatribuutide tehnilisi võimalusi uurides ja enda omadega võrreldes. Linda issil oli oma uhke kõhukotiga kadedate pilkude saatel põhjust nina püsti ajada küll, samal ajal kui Linda ema laadal pakutavat uuris. Peale laata oli tädi Vaike juures kaetud tõeliselt uhke suvine laud ja  mõnusa külaskäiguga jäid rahule nii Linda kui vanemad.

Mõni aeg hiljem mõeldi siis proovida, kuidas Linda selliste külaskäikudega lepib, kus ka ööseks jäädakse. Seda mindi katsetama Linda vanaema ja vanaisa juurde Velisele. Katsetus lõppes sellega, et Linda ei maganud hästi ei külas, ega tagasi jõudes paar päeva ka kodus mitte. Nii et vara veel pikkadeks külaskäikudeks. Linda ema ja isa unustavad vahel lihtsalt ära, kui väike Linda veel tegelikult vanuse poolest on, sest neile tundub et laps on juba väga suureks kasvanud.

Roosiaeg on käes...

Minu roosivaimustusele pani aluse üks tore külaline, kes kunagi tõi meie aeda teehübriidroosi "Gloria Dei", mis nüüdseks juba mitu aastat oma õieiluga silma on rõõmustanud.

Tegemist on tõeliselt pärandkultuurilise roosiga, nimelt pühendas Prantsuse roosiaretaja Francis Meilland selle roosi 1935. aastal oma emale ning algseks nimeks  oligi tal "Madame Antoine Meilland". Sõja ajal viidi roos Ameerikasse ning peale Berliini langemist 1945. aastal sai ta uueks nimeks "Peace" ehk siis maakeeli Rahu. Euroopas ja sealhulgas ka Eestis tuntakse sama roosi aga hoopis nime all "Gloria Dei".

Meie aias on Gloria Dei küll ainuke roos, mis igal aastal tugevalt roosi tahmlaiksuse all kannatab aga kui kevadel meelde tuleb pritsida, saab selle haiguse kontrolli alla. Ja õitseb see roos meil rikkalikult ja mitu korda.



Igatahes sain "Gloria Dei-d" imetledes raskekujulise nakkuse  - roosivaimustuse. Kaasa on aidanud muidugi ka üle plangu naabrite aeda piilumine. Kujutage ette neil on seal ei rohkem ega vähem kui 62 eri sorti roose.

Siin siis mõned udused pildid minu roosivaimustuse tulemustest:

"Westerland"

"Augusta Luise"

"Pretty Sunrise"

"Aspirin"

Ja lisaks veel pinnakatteroos "Fairy", mis veel ei õitse ja 5 pargiroosi, mis vaikselt oma õitsemist lõpetavad....hull, mis hull!