Üks päev ehk eriti pikk lugemine

Kirjutasin nalja pärast ühel päeval üles, millega Linda tegeleb. Eks vaadake Teiegi....


7. 00 Linda ärkab ja nõuab süüa

7.00-8.15 Linda sööb. Kõigepealt nauditakse eelroaks tunnike rinnapiima, seejärel pistetakse magustoiduks nahka ka 90 ml Aptamili rinnapiimaasendajat. Kui kõht täis teeb Linda rahulolevalt mõned äärmiselt ebanaiselikud krooksud.

8.15-8.45 Pikutab Linda köögis tädi Maarja kingitud lamamistoolis ja siputab nii kõvasti kui jaksab. Vahepeal kilkab ja naerab ka, käed käivad kui tuuleveskid ja ega jaladki kehvemad taha olla. Ema kasutab sel ajal juhust, joob teed ja sööb hommikust. Hommikusöögi lõpp läheb kiireks nagu alati, sest Linda tüdineb varsti siputamisest ja hakkab ema pika eine üle porisema.

8.45-9.35 Linda joriseb algul väsinult ning varsti on pahane ja kisab, sest ema üritab teda magama panna. Silmad on väsimusest pilukil aga magamast keeldub kangekaelne neiu resoluutselt - nii palju huvitavat on ju avastada! Lõpuks ei jää emal muud üle, kui rinnapiima näol "unerohtu" pakkuda ning kui tähelepanu on hajutatud, hiilib ka uni lõplikult Lindale ligi.

9.35-10.15 Linda magab

10.15-11.25 Söögiaeg

11.25-12.25 Siputamise aeg. Lisaks teeb ema Lindaga mõned võimlemisharjutused. Võimelda Lindale meeldib. See on lõbus, mitte nagu magamine.

12.25-13.00 Ema üritab Lindat veenda, et nüüd on aeg üks uinak teha, Linda vaidleb veidi aega vastu aga jääb siis nõusse. Ema hakkab samal ajal kiiruga endale lõunasööki valmistama, mis valmib otse loomulikult täpselt selleks ajaks kui Linda kisades ärkab

13.00-14.20 Linda sööb rinnapiima ja keeldub seekord otsustavalt lisaks pakutud Aptamili-pudelist

14.20-14.40 Lõpuks jõuab ka ema lõunat süüa, Linda siputab köögis algul lõbusalt ja hiljem jorinaga. Ema söömistempo on ilmselgelt seoses jorina tugevusega. (Huvitav kas ma oskangi enam normaalse tempoga süüa? )

14.40-14.50 Linda sööb lõpuks ka pudelist veidi lisaks

14.50- 15.11 Linda ja ema riietuvad väljaminekuks. Ema teeb seda kiiresti enda ja lapse asju kokku otsides ja Linda oma pahameelt häälekalt väljendades. Esialgu on see pahameel väike jorin selle üle, et ema riidesse paneb, mitte lapsega ei tegele ja kui jõutakse Lindale endale mütsi pähepanekuni läheb pahameel üle juba röökimiseks.

15.11-16.11 Linda ja ema kärutavad õues. Linda röögib nagu udupasun ja vastutulijad vaatavad ema uudishimulike ja ema arvates ka etteheitvate nägudega. Käiku läheb lutt, mille abil Linda peagi magab.

16.11-16.20 Linda ärkab ja nõuab valjuhäälselt selle koleda vankri eemaldamist tema vaateulatusest. Minnakse tuppa.

16.20-17.35 Linda sööb

17.35-18.15 Linda siputab köögis, ema valmistab kibekiiresti õhtusööki ja sööb ka.

18.15-18.55 Nüüd siputatakse elutoas edasi, vahepeal tehakse muidugi ka nii mõndagi muud, mida imikud teadupärast ikka mähkmesse teevad aga seda ma siia üles märkima ei hakka.

18.55-19.10 Hakkab Linda juba väga väsinud nägu tegema ja varsti pole ka väsimusjorin kaugel. Ema üritab Lindat tuttu panna aga seda ei sa ju ometi juhtuda lasta. Kõva kisa!

19.10-19.16 Linda magab

19.16-19.22 Linda kisab

19.22-19.34 Linda magab

19.34-19.41 Linda kisab, ema laulab meeleheitlikult kõiki unelaule, mis oskab.

19.41-19.50 Linda magab

19.50-20.15 Linda kisab. Ema annab alla ja pakub lapsele lohutustoitu. Loodetavasti ei jää Lindale suuremana meelde, et toidu abil saab ennast kergesti rahustada.

20.15-23.00 Linda vaheldumisi kisab ja tukub tissi otsas, magama ei jääda. Kusagil 10 paiku jõuab koju ka Linda isa

23.15-00.28 süüakse isa süles pudelist Aptamili ja kisatakse peale seda vapralt edasi - kunagi nad peavad ju aru saama, et ma EI TAHA magama jääda, lihtsalt ei taha ja kõik. Aga need vanemad on ju lootusetud, millestki nad aru ei saa. Lõpuks ületab Linda väsimus vastupanu.

00.28-3.30 Linda magab, väsinud vanemad samuti.

3.30-4.30 Linda sööb, ema tukub poolunes last toites

4.30-7.30 Linda magab, vanemad ka

Selline päev siis. Polnud kõige kergem aga samas on ka hullemaid olnud. Enamasti magab Linda siiski veidi rohkem, kuigi suur magaja pole ta kunagi olnud. Kui raamatud väidavad, et Linda vanune laps magab ööpäevas 15-17 tundi, siis Linda magab headel päevadel 8-9. Ainsaks lohutuseks on see, et ema luges kusagilt, et andekad inimesed pididki lapsena vähe magama....

Aitäh, tädi Anne....

...Linda uute riiete eest! Garderoobitäiendus tuli väga õigel ajal, nimelt hakkab Linda oma praegusest rõivasuurusest nr. 56 välja kasvama. Algsed nr. 50 riided, mis haiglas Lindale veel liiga suured olid, on ammu ajalugu. Nii olidki uued riided vägagi teretulnud. Siinkohal tervitused ka Oliverile, Mattiasele ja Ekkele emmedega, kes samuti Lindat riietega varustanud on!

Vankririndel muutusteta

On küsitud, et kuidas meil läheb Linda ja vankri lepitamiskatsetega. Vastus on, et suures osas muutusteta. Linda on nüüd küll natuke suurem ja kui ta vankrisse panna, võib juhtuda, et läheb 5-10 kisavaba minutit enne kui tal igav hakkab ja protestima hakatakse. Aga edasi läheb kõik samas vaimus. See tähendab siis  rohke kisa saatel.

Kuna vähese unega ööd väsitavad Linda ema, ei jaksa ta tihtipeale enam Linda ja vankri vahetalitajaks olla ja nii juhtub, et Lindal jääb kas pärast eriti rasket ööd väljas käimata või võetakse appi salarelv. Salarelv on selline nagu võimsad relvad ikka, aitab küll aga on oht, et relv pöördub lõpuks oma kasutaja vastu. Seepärast kasutatakse meie peres salarelva ehk lutti ainult äärmisel vajadusel.

Põhimõtteliselt on luti kasutamisel valida kas kisab algul vankris lutita Linda või on lutiga Linda vait aga pärast kisab kodus ema. Nimelt on luti imemiseks ja rinnapiima kättesaamiseks vaja kahte täiesti erinevat töövõtet. Piima saab kätte õrnade ringikujuliste masseerivate liigutustega aga luti puhul tehakse rohkem selliseid tõmbavaid liigutusi, mida saadab usin matsutamine.

Aga katsuge ise Linda asemel aru saada, millist töövõtet parasjagu vaja kui keset vankris oma pahameele väljendamist midagi rahustuseks suhu torgatakse. Nii teeb Linda luti imemisel kätteõpitud ringliigutusi, mille tagajärjel lutt kohe meetrikõrgusele õhku lendab ja kuhugi vankrisügavusse kaob. Ema peab selle vältimiseks lükkama ühe käega käru ja teisega hoidma lapsel lutti suus kuni ta magama jääb (õnneks juhtub see luti abil õige pea.)

Tõeline "rõõm" salarelva kasutamisest tabab aga ema koju jõudes kui laps rinnapiima kättesaamiseks jõulisi luti matsutamise liigutusi tegema hakkab, mis ei ole just kõige mõnusamad taluda, kui aus olla siis on ikka valus kohe. Seejärel võtab jälle veidi aega enne kui Linda aru saab, milline töövõte millise tegevuse juurde käib.

Nii ongi lutt viimane hädaabinõu kas pikema autoreisi (jah, ka autos ei maga Linda eriti pikalt) või väga kisarohke vankrisõidu juures. Alguses mõtlesin nimelt, et ei hakka üldse seda petlikku abivahendit kasutama kuna olgem ausad, on ju lutt mõeldud eelkõige ema kui lapse rahustamiseks. Lisaks kaasnevad luti kasutamisega ka igasugused ohud nagu sagedamad kõrvapõletikud ning vale hambumus ning hiljem tuleb lutiga harjunud last suure vaevaga uuesti sellest võõrutama hakata. Aga ei ole Linda ema nii tugeva iseloomuga kui Linda ise. Ikka tekib aeg-ajalt kiusatus see hädasireen korraks seisma panna ja laps magama aidata.

Lõpetuseks ka üks pilt lutiga vankris magama petetud Lindast:

Sinine või roosa?

"Tere noorperemees!" pöördus üks tuttav sõbralikult ka kõhukotis tukkuvat Lindat tervitama. Kui ta naine etteheitvalt kõrvalt sosistas, et tegemist on tüdrukuga (ehtabikaasalikult juurde lisades "kunagi Sa ka midagi meelde ei jäta!") tegi meesterahvas suured silmad: "Aga tal on ju rohelised riided seljas!"


No näe, omaarust olin hirmus kaval vältides seda alatist sinine-roosa teemat ja lapsele neutraalsemat värvi riideid valides, aga ikka üritatakse vaest Lindat sipukate värvi järgi identifitseerida.

Mulle on alati tohutult vastumeelne olnud see tüdrukutele roosamanna pealesurumine nagu teisi värve olemas ei olekski. Piirduks see siis ainult sipupükste värviga - ka näiteks ühes tuntud raamatupoes olen näinud väljapanekut, kus riiul oli jaotatud kaheks, ühel suur silt "Poistele" ja teisel "Tüdrukutele". Kui poistele määratud virnas olid toredad ja huvitavad raamatud ajaloost, loodusest ja viikingitest, siis tüdrukute riiulil troonisid (loomulikult roosa kaanega) teosed Barbie seiklustest ja meiginippidest (sic!).

Seega juba alguses lapsele roosasid sipupükse valides surud oma kena ja aruka tütrekese mingisse malli, mis näeb ette beibendust ja huvitumist ainult oma ninaesisest. Ja kuna tegemist on niivõrd juurdunud stampidega, leiab ka veidi sirgunud pisitütreke varsti kindlasti ka ise lasteaiakaaslaste eeskujul, et vaja on ülepeakaela roosasse riietuda ja veel parem kui roosal riietusel on Barbie või äärmiselt ülehinnatud jaapani kassinägu.

Aga praegu valib veel riideid ema ja nii peavadki tänaval vastutulijad Lindat vist pigem poisslapseks. Tegelikult on meil garderoobis ikka ka mõned nunnud roosad asjakesed, sest ma ei vihka ju roosat värvi, vaid pigem selle liigkasutamisest tulenevat väikeste inimeste lahterdamist ja nende vaimsete võimete alahindamist.

Muide kas teadsite, et ajalooliselt on roosat peetud äärmiselt maskuliinseks värvitooniks ja see on Euroopas olnud ikka poiste värv? Sinine seevastu sümboliseeris kristlikus maailmas Neitsi Maarjat ja kuulus väikeste tüdrukute garderoobi.

Kohtumisi....

      Linda jalutab emaga alevi vahel. Vastu tulevad kaks kena noort tütarlast suvistes kleidikestes, no nii 7-8 aastased.

     "Tere!" -on tütarlapsed viisakad. Teretan vastu enda ja magava Linda eest

     "Aga meil kadus hiir ära!" teatab Raja Teelet meenutavate pikkade blondide patsidega tüdrukuke järgmiseks.

      Nii tore kui Sinuga üritatakse seltskondlik olla aga täiskasvanuna on sageli raske lihtsatest ja loogilistest asjadest aru saada, seepärast täpsustan ettevaatlikult - "Kas päris hiir?"

      "Jaa, päris hiir!" ühineb nüüd ka teine tüdrukuke vestlusega.

No mine neid tänapäeva lemmikloomi tea, lastel on ju igasugu mongoolia-kaukaasia-kõrbehiired ja muud eksootilised elukad. Piilun ettevaatlikult ümberringi, läheduses on nii suur kortermaja, kus viimatimainitud elukad võiksid lemmikloomana elada, kui ka kena metsatukk, kuhu tüdrukud just praegu tunduvad suunduvat. Otsustan, et ilmselt on jutt ikkagi kodumaisest  liigist, keda metsateel kohatud ja pakun omaarust lohutavalt: "Äkki ta läks oma pesasse tagasi!"

      "Ei!" raputab Rajateele otsustavalt pead - "Ta on ju surnud!"

      Sellega on rumal täiskasvanu täiesti tummaks löödud ja oskab vaid ettevaatlikult küsida "Aga mida Te selle surnud hiirega teete?"

      "Me matame ta maha loomulikult!" teatab Rajateele enesestmõistetavalt, võtab sõbrannal käest ja silkab metsa alla tagasi.

Esimene tähtpäev

Täna sai Linda 1-kuuseks. Varem mõõtsime aega pigem nädalates, kuna nüüd võib Linda tegemistest rääkida juba kuude lõikes, on vast tegemist peaaegu et sünnipäevaga. Eks algul ole kõik asjad väiksemad ja sagedamini - söögikorrad, uinakud ja ka sünnipäevad.

Sünnipäev Lindal kõige paremini ei möödunud, oli jälle selline päev, kus üle 10 minuti korraga ei magatud aga see-eest korralikult nuteti. Kuigi ema arvuti ja televiisori abi lapsehoidmisel sugugi ei poolda, oli olukord nii temaatiline, et Linda sai mitu korda järjest lohutuseks seda lugu kuulata:

Aga juhtus ka huvitavamaid asju. Nimelt käisid Lindal ka esimesed sünnipäevakülalised. Lõuna paiku kõlas koputus ja ukse taga seisid kaks kena ja rõõmsat naisterahvast.

- Mida nüüd müüa tahetakse? - jõudis ema oma täiskasvanu rikutud mõtlemisega endalt küsida. Ei tahetudki tolmuimejat näidata ega veefiltrit pakkuda, hoopis Naiskodukaitse kohalik esindus tõi "kindral" Lindale sünnipäeva puhul lilli ja punased isekootud papud, kutsudes Lindat oma ridadesse. Esialgu küll koos emaga. Ausõna!

Kui värbamist nii noorelt alustatakse, pole Eesti naiskodukaitsel järelkasvu pärast küll tarvis muretseda. Samas, kui piirile panna punaste papudega röökiv Linda, ehmataks vast vaenlase ära küll. Külaskäik oli tore ja humoorikas üllatus.

Õhtul käis külas ka naabritädi Krista, kes tõi Lindale isetehtud Kihnu rätiku, küll see oli ilus. Suurest rahulolust tuli lõpuks ka kauaoodetud uni...

Kuidas äratada magavat imikut

1. Veenduge, et laps magab sügavalt;

2. Minge kööki ja valige välja oma lemmiktee, pange vesi keema:

3. Valmistage tee. Parema tulemuse saamiseks lisage maitse huvides suhkur ja tilgake piima;

4. Segage hoolega, tundke juba ette naudingut tee joomisest ja rahulikust hetkest. Soovi korral valmistage ka võileib;

5. Asetage teetass lauale ja istuge, avage eilne ajaleht (kui olete lapsega tegelemise kõrvalt jõudnud juba üleeilse lehe läbi lugeda);

...Ja samal hetkel Teie imik ärkabki suure kisaga. Pange ohates leht ära ja teetass kõrvale. Ülesanne on täidetud. Meetod töötab iga kord, garanteerin!

Tervitusi rindelt!

      Ühe eelmise postituse kommentaariks kirjutas blogilugeja: "Sa oleks nagu rindejoonel"... Hakkasin selle lause üle järgi mõtlema ja leidsin, et tõepoolest nii see ju ongi. Või kui mitte rindejoonel siis vähemalt väga rasketel ja kurnavatel sõjaväeõppustel.

    Ehk tundub see liialdusena - kindlasti on ju olemas ka vaikseid ja rahulikke vastsündinuid, kes inglina magavad nagu Anne Geddesi fotodel. Kahjuks pole see aga meie puhul nii. Ja nii ongi meie peres ema ühe-naise-armee, olles korraga maakuulaja (beebimonitoriga ja ilma), laohoidja-varustaja, kokk kui ka reamees. Ainult kindrali amet on juba jagatud ja kunagi ei tea, millal preili kindral hirmsa röökimisega tervele armeele rividrilli korraldab. Täiendavale väekoosseisule saab loota õhtupoolikutel ja nädalavahetusel kui koju saabuv väeosa koodnimega "Isa" osa koormusest enda kanda võtab.

    Ka strateeg tuleb emal olla, et preili kindral kasvõi veidikeseks õue meelitada. Õues kindralile ei meeldi - ta on täiesti rahul ja õnnelik oma pimedas ja umbses kasarmus. Mis sellest, et väljas on kaunid kevadilmad ja ülejäänud armee ema isikus tahaks iga hinna eest tunnikeseks õue saada.
    Kui juhtub, et kindral armee poolt kõigi austusavalduste saatel kätel õue kantakse, võib ju olukorraga kulmu kortsutades ja kergelt oma pahameelt väljendades leppida aga hoidku sellest kui kindrali sõiduriist (vanker) välja tuuakse, siis kuuleb terve ilm, et kindralipreili on õues jalutamas. Ja kuuleb tõelise kindrali või ooperilaulja häältepaelte kogu tugevusega, nii et emal peagi piinlik hakkab ja kindral Linda taas tuppa toimetatakse.
    Paar korda on strateegist ema kindralit haneks tõmmanud ning ta une pealt vankrisse toimetanud aga see pettus on mõne aja pärast avastatud ja selline teguviis on kindlameelselt hukka mõistetud. Iseloomu meie kindralil jagub. Nii tassibki ema Lindat õues süles või vankrikorvis ringi, et veidigi värsket õhku saadaks või üritab järjekordsete pettustega ja trikkidega teda üle kavaldada.

   Ka see süles tassimise variant pole enam varsti lahendus sest viimase nädalaga võttis kindralipreili kaalus juurde pea kuu normi jagu, nii et isegi kohalik pereõde teatas, et nüüd on ka tema asjade käiguga rahul.

    Hea seegi! Ei möödu õnneks need rasked õppused ilma väikeste võitude ja rõõmudeta ja kui armee lõpuks surmväsinult kella 4 ajal koikusse ronib ja silmad sulgedes kindralipreili rahulolevat ja täissöönud unenohinat kuulab, võib eluga täitsa rahul olla.

Saame tuttavaks...

Mina olen Linda. Nime sain endale juba pea nädal aega tagasi aga esialgu hoidsid vanemad selle enda teada. Nad nimelt tahtsid minu sünni vallavalitsuses registreerida oma pulma-aastapäeval. Teadagi, vanainimestel ju kehv mälu, siis üks kuupäev vähem meeles pidada.... Kuna aga tuli välja, et vallasekretär puhkab ja ei saanud soovitud kuupäeval minu uut nime kirja panna, sain selle hoopis täna - 22. mail. Nime panek oli päris pidulik, vallavanem surus vanematel kätt ja kinkis meile valla lipu ja kõik olid rõõmsad.

Pärast nime panekut viisid vanemad mu kohe lasteaeda. Küll seal oli palju lapsi! Tuli välja et väikese koduvalla lasteaed on lapsi nii täis, et vaevu mahuvad ära. Emme täitis pika avalduse ära ja pani mind järjekorda, et ehk siis mahun ka teiste sekka, kui juba suurem olen. Lasteaia juhataja oli väga tore tädi - kutsus meid niisama lasteaaia õue mängima, siis kui ma juba mängida oskan.

Tagasi koju jõudes tehti aias pilti, mina sel ajal põhiliselt magasin ja tegin pahurat nägu kui päike silma paistis.

Äratundmisrõõm

           Juba pea nädal tagasi leidsin oma postkastist Sandra Steingraberi raamatu "Mina olen ookean. Lapseootel keskkonnateadlase päevik". Raamat saabus meile Hiiumaalt, suured tänud Saatjale! Nüüdseks on raamat ka läbi loetud, nii paari lehekülje kaupa, enamasti tite söötmise kõrvalt. Aitas lugeda küll! Kuigi pikapeale läks kogu see "häda tuleb, häda tuleb!"  -temaatika tüütuks. Esiteks kuna kooli ajal sai neid POP,PCB,DDT ja muid kahjulikke aineid nagunii söögi alla ja söögi peale loetud ja õpitud. Lugesin siis läbi isegi Rachel Carsoni "Hääletu kevade", kuna sellele mitmel pool materjalides viidati. Teiseks loodad ju ikka, et pole meil Eestis see asi veel nii hull, et imikud emapiimaga rohkem kahjulikku kui kasulikku saavad, puhast vett meil ju ikka veel on...
          Hoopis huvitavamaks küljeks selle raamatu juures oli minu jaoks see, kuidas raamatu autor kirjeldas rasedust ja emaks saamist kaugel Ameerikamaal. See oli kohe täitsa huvitav - pani kohati imestusest ahhetama (Ameerikamaal kasutatakse sünnitusel valuvaigistina epiduraali ehk süsti seljaajju 80 % juhtudel, lahkliha lõige tehakse 90% esmasünnitajatest - No mida??? Suur osa eesti naisi võib seda lugedes ennast tõeliste ürgemastena tunda, kes mingi  ime kombel ilma igasuguste valuvaigistiteta hakkama saavad.). Samuti oli täitsa tore lugeda autori muljeid elust lapsega kodus. Nii mõnigi koht pani seejuures muigama või lausa kõvasti itsitama. Alljärgneva lõigu lugesin ette ka abikaasale ja äratundmisrõõmu tekitas see meis mõlemas:


"Ja lõpuks pidev teadmatus. Näiteks jääb beebi magama ja elamisse saabub rahu. Aga sa ei tea, kas ta magab kaks tundi või kaks minutit. Seega ei tea sa ka, kas oleks parem ära teha kiire tänukirjake, samuti natuke tukastada või lõpuks ometi mingit kindlustuse jama klaarima hakata. ...Kui beebi ei maga ei saa üldse midagi teha. Rinnaga toitmine on iga paari-kolme tunni tagant, mis tähendab, et ühe algusest teise alguseni on kaks-kolm tundi. Kui Faith tund aega sööb, jääb mul järgmise ringini võibolla ainult üks tund. Selle aja sees peab tulema söötmisjärgne krooks ja mina pean pissil käima. veekann tuleb uuesti täis panna. Beebi mähkmed tuleb vahetada. beebit tuleb vannitada. ja ongi jälle käes aeg toita.
      Kodune võitlusväli näeb välja... nagu võitlusväli. Üks ports pesu on pestud aga veel mitte kuiv; kaks on masinasse panekuks valmis; üks pestud ja kuiv, aga tuleb kokku panna. Pool posti on läbi vaadatud. Üheksast arvest kolm on makstud. Kaks on juba valmis pandud aga marke on juurde vaja. Ülejäänud neli on lahtigi tegemata, kusjuures vähemalt üks kukkus radiaatori taha ja tuleb harjavarrega välja koukida, mida ma ei saa teha, kui laps süles on. Seitsmeteistkümnest telefonisõnumist on vastatud kolmele. Kass sai  süüa, koer mitte. Kaheksast toalillest kuus on kastetud. Natuke nõusid on pestud, ülejäänud kükitavad lootusetult kraanikausis...." 
                                                                (Sandra Steingraber "Mina olen ookean" 2009)


No täpselt nagu meie elu.... Muide seda postitust kirjutasin siia 2,5 päeva, lõikude kaupa teksti salvestades ja võimalusel jätkates....