Variatsioonid teemal "Algajad lapsevanemad"....

...Miks ta nii vähe magab?

...Nii kaua on järjest maganud juba, äkki peaks üles ajama ja süüa andma?

...Kas ta ikka saab piisavalt süüa?

...Äkki sai liiga palju korraga süüa?

...Kogu aeg viriseb...äkki tal on gaasid?

...Tal on käed nii külmad, kütame ahju...

....Palav on, võtame riideid vähemaks...

...Ja kuidas, ometi küll, need "Rong, see sõitis..." laulusõnad käisid, ma mäletan ainult esimest nelja rida...

      Tsuhh-tsuhh-tsuhh!

Lihtne elu, mis polegi nii lihtne

Nüüdseks oleme oma uue korterinaabriga, kelle nimi perearsti paberites on hetkel veel lihtsalt Tütar K.....  juba neljandat päeva kodus ja püüame üksteisega harjuda. Läbi saame omavahel kenasti ainult arusaamised öö ja päeva vaheldumisest on meil veidi erinevad.

Elu on muutunud ühelt poolt väga lihtsaks, koosnedes päeval umbes kolmetunnistest tsüklitest, mis sisaldavad endas söötmist, mähkmevahetust ja und. Öösel sisaldavad need tsüklid praegu kahjuks pigem gaasivalusid ja kisa. Teiselt poolt muudavad selle lihtsa elu keeruliseks magamatus  - 8 tundi vajalikku und on küll emal käes aga seda kolme ööpäeva kohta - ning igasugused väikesed mured ja valges kitlis tädide euronormid, mis noore ema närvi ajavad.

Rasedana ilmaelu uurides vihastasin ennast sellega, et lugesin foorumites värskete emmede muresid, kuna beebi ei vastanud sellele või teisele "euronormile", mida lastearstid heaks peavad kõigile lastele ühtmoodi peale suruda ning mõtlesin et ise küll endaga niimoodi manipuleerida ei lase. Aga loomulikult läks risti vastupidi. Esimestel päevadel langes Tütar K.... kaal 10 protsenti sünnikaalust ja seetõttu ei lastud meid veel ka haiglast koju. Samal ajal tekkisid probleemid toitmisega ja nii saabki Tütar K.... lisaks rinnapiimale ka piimaasendajat. Võite ise arvata, kas see ajas noore emme närvi või mitte. Kuna kodus olles suudab rohkem asju vabamalt võtta, ennast ja oma last usaldada, on nüüdseks asjad juba paremad. Ja tegelikult on ju iga naisterahva elus ilus aeg, kui kiidetakse, et - "küll Sa oled ikka ilusasti juurde võtnud!" ja ilmselt pole noore neiu elus enam kunagi aega kui saad kiita püksi kakamise eest.

Ja algas elu suurim seiklus....

Esimene pilt kui vastne ilmakodanik mõõdetud-kaalutud ja ITK "vangivormi" selga saanud. Kehakatte rinnale oli nimelt kirjutatud inventari number, mis andis riidetükile suhteliselt vangiriietuse mulje.

Algas see kõik aga 5. mai hommikul, kui siinkirjutaja ärkas tugeva seljavaluga, mis enam kuidagi edasi magada ei lasknud. Mis seal ikka mõtlesin, viimasel raseduskuul ikka juhtub ja võimalik, et kevadtuuled asjale kaasa aidanud. Siis ei aimanud ma veel, mis valudega tegelikult tegu.

Päeva peale muutus seljavalu aga järjest hullemaks ja hullemaks ja muudki märgid andsid aimu, et tegemist pole mitte enam tavapärase külmetuse või väsimusega. Kella 2 paiku päeval helistasin esimest korda ämmaemandale, kes samuti esialgu asjasse väga tõsiselt ei suhtunud. Ikkagi esmasünnitaja, kellel aega küll.

Nii ma siis valutasin diivanil selga toetades ja sooja tatrakotiga soendades. Oi, see tatrakott oli hea....imehea! Kui valuhoog oli tatsusin jälle natuke ringi ja oigasin, vahepeal jälle diivanil istudes.

Kella 4 paiku ütles minu närv üles ja kõned ämmaemandale sagenesid. Sealt öeldi aga jätkuvalt, et ma olevat veel liiga optimistliku häälega... No ma ei tundnud ennast küll enam väga optimistlikult! Kell pool 6 otsustasin, et nüüd aitab, helistan veel viimast korda ja kui minekuluba ei anta, lähen ikkagi. Õnneks anti siis küll veidi kõhklevalt ka teiselt poolt telefonitoru meile roheline tuli.

Vahepeal närvide rahustuseks puid lõhkuma aetud tugiisik aeti tuppa pessu ja riideid vahetama ja sõit läkski lahti. Ja milline sõit see oli. Mitte kunagi ei ole tee Tallinna tundunud nii pikk ja nii auklik. Linna piiril klammerdusin juba uksekäepidemesse, turvavöö oli segava tegurina poole tee peal eest lennutatud ja karjusin juba päris korralikult. Vahepeal oli 2-3 minutit päris hea olla ja hakkas jälle pihta. Selgusehetkedel mõtlesin esiteks, et tugiisikust autojuhil on ikka raudsed närvid, et ta suudab lahtise turvavööga röökivat rasedat sõidutades nii rahulikult linnaliiklust jälgida ja seda, et valgusfoori taga seistes võib kõrvalautosse ikka päris huvitav vaatepilt avaneda. Ja neid foore tundus tol hetkel liigagi palju ja Tallinn ikka väga suur linn.

Haigla sissepääsu juures ootas meid juba meie ämmaemand Siiri, kes juhatas mind kõigepealt läbivaatamiseks ühte väiksesse tuppa, kuuldus õnnis "avatud 7 cm" ja läks lahti! Vahepeal tõelise takistusribana veel registratuur, mis tundus tol hetkel nii tohutult närviajav, samas vaatasin ennast otsekui kõrvalt ja mõtlesin, et võib ikka koomiline vaatepilt olla küll kui vaevaliselt leti küljes rippuvale ja iga paari minuti tagant oigavale ja õhku ahmivale sünnitajale esitatakse küsimusi: kaua te abielus olete olnud ja mis on teie töökoht ja ametinimetus. Kõige tobedam et esitatud rasedakaardis on ju need asjad kõik kirjas, võiks lihtsalt maha kirjutada aga selle asemel oigan mina neid vastuseid läbi oma valude üle terve vastuvõtu. Takistused edukalt läbitud saime lõpuks sünnitustuppa, kus veetsime kõigest tunni ja oligi meie ilus tütreke käes. Nii et täitsa õigel ajal saabusime haiglasse, kui mitte öelda viimasel hetkel.

Kiidan väga-väga ämmaemand Siirit, kes on lihtsalt uskumatult kena, lahke ja julgustav inimene ja kelle juhendamisel polnudki oma tööga hakkama saamine väga pikk ega keeruline! Lõppkokkuvõttes siis 12 tundi tööd, neist 1 tund haiglas, 1 autos - ülejäänud rahulikult oma kodus.

Pärast mõõtmist ja kaalumist saadeti meid perepalatisse, kus veetsime koos tütrega tema 3 esimest elupäeva. Kui enne sünnitama minemist oli väike hirm Keskhaigla kui suuremat sorti tootmiskombinaadi ees, siis tagantjärele peaks mõttes nende ees vast lausa vabandama kuna need kolm esimest päeva oleks nagu mõnusas sanatooriumis veedetud. Omaette toas saime vastse isaga rahulikult uue ilmakodanikuga tutvuda ja rahus lapsevanemaks olemist õppida, ilma et keegi meid seganud oleks. Samas käidi iga päev paar korda viisakalt uksele koputades kontrollimas, kas ema ja lapsega on kõik korras ja ega meil mingeid küsimusi või probleeme tekkinud pole. Kolm korda päevas toodi sooja süüa ja korra päevas käis koristaja põrandat  pesemas - teisel päeval kui olemine juba parem oli tundsin ennast juba tõelise simulandina, kellele kõik ette ja taha ära tehakse.

Strateegilised mõõdud ja andmed lehelt, mis kannab koledat pealkirja sünniepikriis:
sünnitustegevuse kestus 11:50
sünnikaal: 3452
pikkus: 50
Apgar: 9

Villased sokid nõudlikele blogikülastajatele

Oh Sa vaene vanemateta laps....

Jah ma tean, et olen selle blogi siin täiesti unarusse jätnud aga talvel ju reisil ei käi ja nii istungi peale tööd sukavarrastega diivaninurgas ja lähen varakult tuttu. Ei kõla just väga huvitavalt? Seetõttu ka see suur vaikus eetris.

Siin aga kõige nõudlikematele blogikülastajatele ühed sokid tõenduseks, et ma ikka veel elus :) Ja tegelikult sibavad need sokid aeg-ajalt ikka mööda Eestit ringi ka, hoidke silmad lahti...

Saltstraumen

Väidetavalt asub Norras Saltstraumeni fjordis maailma kiireim tõusu-mõõna hoovus, mis moodustab kiirusega 10 meetrit sekundis edasi liikudes võimsaid keeriseid. Kuue tunni jooksul voolab läbi Saltstraumeni 400 miljonit kuupmeetrit vett. Vool muudab oma suunda umbes iga kuue tunni järel, vahepeal on mõnetunnine rahulikum periood. Käisime meiegi seda ilmaimet vaatamas.

Nähtust nimetatakse keerulise nimega - maelströmiks. Sõna maelström tuleb flaami keelest ning tähendab “veskihoovust” või “jahvatajahoovust”. (Suursaar 2004)
Saltstraumeni maelströmi võib aga näha juba 16. saj. Oleariuse kaardil "Carta Marina".

Muide Lofootide ümbruse erakordne kalarikkus tulenebki just erinevate veemasside perioodilisest segunemisest sealses piirkonnas - iga tõusutsükkel toob väinadesse toitainete- ja planktonirikast vett, mis meelitab kohale hulgaliselt kalu,

Jakobsbakken

Jalutasime veidi ringi ka Jakobsbakkenis, mis on väike kaevandusasula 600 meetri kõrgusel mägedes. Aastatel 1896-1968 oli Jakobsbakkenis kaevandus, tänapäeval on kunagised kaevandushooned ja barakid ära ostnud Norra misjon. Hooned on kenasti korda tehtud.

Kolmas matkapäev Sulitjelmas ehk Siil udus

Kolmandal matkapäeval sai meile selgeks, miks on matkarada märgitud nii suurte ja eredate tähistega.

Õnneks kerkis udu aeg-ajalt mõneks minutiks kõrgemale ja näitas ümbritsevat maastikku, enne kui taas kõik enda sisse mässis.

Vastu päikest saime veekord imetleda Stor- ja Vardetoppenit

Vardetoppeni nõlvadel

28. juulil alustasime teed eemal paistvale Vardetoppeni mäele. Maas vedeles trollide poolt kividele joonistatud kaardijuppe, see tükk näiteks meenutas kahtlaselt Ida-Eestit

Tegemist võis ehk olla 1900-aastate alguse Verstakaardi vähendatud versiooniga?

Kuna meil Vardetoppeni trollikaarti leida ei õnnestunud pidime lootma kaasavõetud matkakaartidele ja eemalt paistvale mäetipule.

Vardetoppen ei paistnud just kõige külalislahkem,

kuid nõlvadelt avanesid kaunid vaated:

Kui mehisemad matkakaaslased olid tipu vallutanud ja teised vaadetest isu täis imetlenud, hakkasime laskuma, kasutades osaliselt kohalikelt porodelt õpitud nippe:

Sulitjelma lilleaasadel

Pärast pikka-pikka autosõitu läbi Rootsi, jõudsime lõpuks Norramaale ning väiksesse 480 elanikuga Sulitjelma nimelisse linnakesse. Linnakest ümbritsevad liustikud ja mäed ning vanasti oli siin tuntud kaevanduspiirkond.

Sulitjelmas oli Norra suurim vasekaevandus 20. sajandil, kaevandati ka tsinki, hõbedat, kulda, püriiti ning sulatati malmi. 1991. aastal kaevandus suleti ning kunagisest hiilgusest on alles vaid mõned lagunevad kaevandushooned ning väike muuseum.

Kuid meie olime Sulitjelmas loomulikult hoopis kauni maastiku, õierikaste aasade, mägede ning järvede pärast. Nii ei veetnudki me linnakeses kaua aega vaid suundusime kiriku juurest otse mäkke viivat kitsast ja käänulist teed mööda ülespoole Ny-Sulitjelmasse.

Nii tee kui mäed olid mähitud paksu uduloori ning järgnev tabas meid täieliku üllatusena:

Nagu pildilt näha, ei ole juuli lõpuks Norra mägedes sugugi veel kõik teed lume alt välja sulanud. Meie ees sõitnud järelhaagisega sõiduautos olnud Norra seltskond võttis asja stoilise rahuga. Paari minutiga oli neil haagis auto tagant lahti võetud, auto ja haagis ümber keeratud ning tee jätkus tagasi allapoole.

Mida teevad aga Eesti matkasellid sellises olukorras, kui edasi ei saa ja tagasiminek on samuti raskendatud? Loomulikult otsivad nad matkakotist välja priimuse ning hakkavad lõunat keetma :)

Selleks ajaks kui kõht täis, oli hajunud meid ümbritsev uduloor ning edasised plaanid paigas. Jätsime autod lumest tõkkepuu taha ning jalutasime tee lõpus oleva hüdroelektrijaamani, nautides Sulitjelma karmi ilu.

Nagu teed tõkestavast lumestki näha, on suvi siinkandis lühike ja loodustingimused karmid. Seda hämmastavam oli kaljude vahel asuvat väikest rohulappi lähemalt uurides avastada, et tegu on tõelise lilleaasaga. Matka taimehuvilisemad liikmed määrasid pisikeselt lapikeselt 55 erinevat õistaime, kõrrelistest, sõnajalgadest ja seentest rääkimata.

Kividele olid trollid jätnud salakirju, kirjutanud aastaarve, joonistanud abstraktseid maale ning kaardijuppe:

Pisikesel aasakesel jätkus tegevust kõigile - kes kõhutas maas, määrates põhjamaist käpalist, kes korjas kaunite mustritega kive või sihtis objektiiviga taevas tiirutavat kotkast või peidupaika otsivat lemmingut. Aga ka niisama kalju serval jalgu kõlgutada, udu varjus kohisevat koske kuulata ning ümbrust uudistada oli tore.

Pärast eelluuret tagasi autode juurde jõudes sõitsime paarsada meetrit tagasi allapoole ning lõime ühele tasasemale kohale paariks järgnevaks päevaks oma laagri püsti.

Jälle teele!

Puhkust jäi peale eelmist reisi ju tervelt kaks nädalat järele, ei see pole aiamaa rohimise ja remondi peale raiskamiseks. Nii et paljunäinud punase seljakoti lõunapoolkeral rebenenud õmblused on paigatud, kraam pakitud ja homme minek. Ah, et kuhu? Eks ikka vahelduseks põhja poole, sinna kuhu ikka ja jälle tagasi kisub.