Tagasi vaadates 2

 Peale juunikuiseid suuremaid talvekahjude likvideerimistöid läksid 2024. aasta juuli ja august suures osas ikka "sööstaianduse" tähe all, see tähendab, et töö, iganädalase keraamikaringi juhendamise, puhkusereiside, suure suguvõsa kokkutuleku, metsaretkede ja aeg-ajalt kummitavate tervisehädade kõrvalt leidus üksikuid päevi või õhtuid, et hädapäraselt umbrohi kontrolli all hoida ja kasvuhoones läbi katuse kasvada sooviv tomatidžungel taltsutada. Tuleb tunnistada, et vahepeal tikkusid pähe ka eksistentsiaalsed küsimused, et "miks nii palju" ja "kellele" ja "milleks" ja "kesse"... aga õnneks pakub aed piisavalt hingele, et need küsimused domineerima ei jäänud....

... vaid hoopis andsid piisavalt kangust rinda pista ühe aianurgaga, kust möödudes ma viimastel aastatel lihtsalt silmad kinni olen pigistanud ja otsekui romaanis "Tuulest viidud" endamisi pobisenud, et "Ma mõtlen sellele homme!"

Aastal 2015 kasutasin seda aiaäärset eksperimendina, et kuidas töötaks minu aias kruusakattega peenar. Kas tuleb õnn õuele ja silmapiiril paistab müütiline "hooldusvaba ala".  Alla sai pandud korralik kiht ajalehti ja peale korralikult pestud kruusakivid. Alguses nägi pilt välja selline ja olin uudishimulik, kaua peenar (peaaegu) umbrohuvabalt vastu peab, ilma et jamaks läheb.

Eksperimendi käigus sain vastuseks, et üllatavalt kaua. Tundub, et ajalehekiht sai korralik ja enne kui orashein ja naat tee tagasi peenrasse leidsid läks ikka aastaid. Mõnda aega oli elu lill. Pilt neli aastat hiljem ehk aastast 2019, istutatud taimed on suureks kasvanud. Puude-põõsaste vahelt tuli aeg-ajalt orasheina pealseid ikka lõigata aga esialgu olid need üksikud läbitungijad.

Kusagil 2021. aasta kandis hakkas aga asi selle alaga aina hapumaks kiskuma. Ja tuli selgelt välja muidu kivisel kruusakünkal asuvasse aeda päris hästi sobiva kruusakattega peenra suurim puudus - keegi loll peab lõpuks need kivid ju sealt rohu vahelt kätte ka saama!

Mis seal ikka, kui ei aita jõud aitab kavalus. Terve 2023. aasta suve mõõdeti lastele jagatavat boonus-ekraaniaega kiviämbrites. Jäi Robloxi mäng sõbraga pooleli aga kurja ema poolt limiteeritud nutiaeg otsas? Mis seal ikka, ämbritäis kive ja telefon avaneb kui võluväel. Lapstööjõu kasutamine on juba meie suguvõsas selline kena traditsioon.

Lõpuks, 2024. aasta augustis, kui kivid enam-vähem üles võetud sai ala uuesti läbi kaevatud ja siis oligi mõttekoht, kas need aastad väiksemat töövaeva, sest päris ilma hoolduseta ei pääse ka kivipeenra puhul, väärib neid aastaid kolekohaga probleemi eiramist ja kivide üleskorjamist. Esialgu jäi kate peale panemata. No ja kui katet peal polnud siis imbus sinna peenrasse puude-põõsaste vahele sügisel terve hulk sibullilli. Elame-näeme, mis mõtted järgmine hooaeg toob.

Tagasi vaadates 1

2024. aasta aia-aasta oli tegelikult üllatavalt produktiivne. Kuigi blogisse tehtu kirjapanemise ja piltide näitamiseni ma aasta jooksul õieti ei jõudnudki, siis tegelikult sai kõik vajalik tehtud. Talvekahjusid ja väljaläinud taimedest jäänud auke oli aias siin ja seal. Nii said näiteks korraliku laksu kaks hiigelsuurt igihalja kaerandi puhmast kiviplaatidega sillutatud teeraja ääres. Pildil ees servas on näha kuidas suured kaheksa aastat oma kohal kasvanud "pokumättad" on talvega seest pruuniks mädanenud. 

Mingi eluvaim oli kõrrelistel veel sees aga selleks, et asjal ikka nägu ja tegu oleks, tuli juuni alguses kiviastmed üles võtta, uued igihalja kaerandi taimed istutada ja seejärel kõik tagasi laduda. 

Igihaljas kaerand on ilusa sinakashalli tooniga ja kuju on mõnus ümmargune "pokumätas". Välja kaevata neid kaheksa aastaseid pooleldi kuivanud mürakaid muidugi andis aga tehtud ta sai. Õnneks on kaerand väga usin külvaja ja taimi oli mul eelmistest aastatest pottides hulgem ning asendus omast käest võtta. 

Kive on muidugi kogu aeg puudu, nii oli ka see astmete ülesladumine paras pusle paikanuputamine, et vähestest ja väikestest allesjäänud kividest sobilikud kokku saada. 

Juulikuus polnud enam väga arugi saada, et midagi samal aastal üles võetud ja tagasi pandud, nii et võib töö kordaläinuks lugeda küll.  

Korraliku laksu saanud Pfitzeri kadakas `Goldkissen` tundus mulle suve algul täiesti lootusetu juhtum. 2013. aastal aeda toodud selline pisike nunnuke....

....on 11 aastaga parajalt kasvuhoo sisse saanud ja 2023. aasta suveks oli selline mürakas nagu pildil kaerandipokude taga näha

Goldkissen tekitab vastakaid tundeid, ühelt poolt on aias suurt pilti ja vaadet arvesse võttes mu lemmikuid, sügisel-talvel on ta muidu halli/pruuni/valge taustal võrratu, ilusa kollakasrohelise värviga täiendab läheduses asuvat tumedavärvilist lodjapuulehist põisenelat, korrustena üksteise kohal kasvavad oksad lisavad peenrale ilusat ruumilist efekti ja kõrgust, igatepidi üks sümpaatne tegelane.

 Aga kui ma igal suvel ta üha laienevate külgede alt jälle teisi taimi kaugemale kolima pean, pole ma just vaimustuses - ruum on ju aias ikkagi piiratud. Nii et kui ta peale eelmist talve pooleldi pruuniks kuivanuna lume alt välja sulas, oli alguses küll kahju aga seejärel kavatsesin talle juba saega läheneda  - mõelda vaid kui palju ruumi vabaneks kui see pruun tuust maha võtta - peaaegu nagu uus peenar kohe.

 Samal ajal kuuri juures toimetav metsamees aga pidurdas mu lageraiesoovi, et "lõika ikka kõigepealt pruunid osad välja ja anna aega". Ma siis lõkasin, peale seda nägi Goldkissen välja just nii atraktiivne nagu pildil

Hooaja lõpuks tuli aga tunnistada, et abikaasal oli seekord õigus. Hämmastavalt kiiresti olid koledad pruunid kohad täis kasvatatud ja septembris oli pilt juba päris kena. 

Vaatame, kuidas seekordse talvega läheb, eks ta nõrgem ole tänu läbielatud raskustele ikka aga hoian talle pöialt!

Aiaaeg

 Lõpuks ometi puhkus ja on mahti aiale aega pühendada. Valminud on lõplik talvekadude nimekiri, läinud on kokku kaheksa roosi, uhke suur hosta `Bridal Falls` ja 'Ben Vermeer'. Kehv aasta oli haldjatel, nii nende müts kui tiivad on lännu, mis lännu. Argisemalt öeldes, talvele vandusid alla Davidi budleia ja mõned epimeediumid. Mõned peenemad sinilillesordid on ka läinud.

Suuremat kurvastamist mul kahjude üle pole, üle tüki aja oli põhjust jälle aiapoodidesse kiigata. Hosta Bridal Falls küll veidi kripeldab, sellest jäänud auku oli peenras raske täita. Roosid tõin Roosojalt uued asemele, veidi läks küll lappama ja kaheksast sai kaksteist istikut. Õnneks said nad enne suuremat kuumalainet ka maha istutatud, kolm tükki veel kügelevad potis ja ootavad oma aega. Välja läinud Aspirini, Nostalgie, Angela, Sympathie, For Your Eyes Only (3) ja Gloria Dei asemele tulid Hansaland(2), Florentina (2), Flammentanz, Jasmina, Rote Flamme, Maestro Babylon Eyes (3), Bravo Babylon Eyes (2), Himmelstürmer, Libertas ja veel üks Aspirin lisaks olemasolevatele. 

Üllataval kombel on ellu jäänud üks täiesti nimetu roos, mis mulle eelmisel suvel kingiti ja mille parema koha puudumisel lihtsalt murusse torkasin. Nüüd ta seal siis õitseb, imeilusate tumedate õitega ja lõhnab kui pöörane.

Suvi on sel aastal imeline, parasjagu soe, aeg-ajalt sabistab veidi vihma, kastekannuga mäest üles-alla jooksmine on pigem värskendav sprint kui kurnav maraton. Isegi aiamaa näeb välja kui lillepeenar.

Üllatused

 Üllatusi võib aias olla nii- ja naasuguseid. Üheks üllatuseks oli sel aastal näiteks lumekuppude hiline tulek ja tugev ilma poolt tehtud harvendustöö. Midagi sarnast on toimunud ka kõige suuremas tulbipeenras. Peenar on pärast talve oma kohal. Mida aga pole, on tulbid. Paar üksikut servades.

 Imselt on vesirott seal suurt hävitustööd teinud. Üks selline nimelt müttas ka veel kevadel peenardes ringi ja ajas käike. Ei jäänud muud üle kui laenasin naabrinaiselt kotikese tema peene toakassi poolt väärindatud kassiliivaga. Kaevasin seda ettevaatlikult käikudesse ja seni pole samasse kohta enam uusi käike tekkinud. Loodame, et see jääbki nii. Tulpidest on muidugi kahju, sai neid sorte tellitud siit ja sealt, selleks et näriline ikka mitmekesise buffeelaua eest leiaks.

Aga mis neist kaotustest ikka pikalt heietada, rõõmsad üllatused on rohkem kõlapinda väärt. Näiteks pisike sinililleleheke, mis paar aastat tagasi kõnniteeplaatide vahelt nina välja pistis. Sel aastal oli lisaks lehekestele juba ka kaks õit, sellist imekaunist taevassinist nagu lähedalasuval `Harvington Beauty-l'

Järgmine üllataja on topeltõieline talvine lumekupp, ma millegipärast arvasin, et ta pole eriline seemnest paljuneja. Tundub, et eksisin. Terve peenar tittesid täis. Paar varasematel aastatel külvatutest juba õitsevad ka, täiesti sordiehtsad.

Ühte üllatust näitas sõber oma aias, kas pole tore lumikelluke – täitsa isehakanud ja isemoodi, teist aastat juba sellise õiega. Kolme välise õielehe asemel neli ja mis tore valge "kannus" veel lisaks. Põnev!

Esimesed 2024

Sel aastal tundus kevade algus teistsugune. Esimeste õite ilmumine võttis pikalt aega ja kui siis õitsemine lahti läks, siis paljudel liikidel korraga.  Kui tavaliselt on minu aia esimesteks õitsejateks lumekupud, siis sel aastal ootasid nad nii kaua mulla all, et hakkasin juba muretsema. Üks sortidest saigi talvega kõvasti pihta, suuremad õitsevad taimed on läinud, alles vaid isekülvi lasteaed.

Esimesteks õitsejateks aias olid 11. märtsil täidisõieline lumikelluke ja armeenia sügislill "Tivi"

Siis tuli tükk tühja maad kuni kuu lõpupoole 23. märtsil avasid õied märtsikellukesed ja lumikelluke `Wasp`

Heitlikud ilmad jätkusid: kui 25. märtsil sadas veel laia valget lund, siis 26. märtsi soe ilm vallandas tõelise õitsemise laine. Võrkiiristest alustas esimesena `Down to Earth`

Põõsa all ärkasid tõelised toredused: lumikellukesed 'Maximus' ja  'Beluga'. Ka täiesti harilik lumikelluke, kevadine valevlill, krookused 'Munavöödik' ja 'Prins Claus' ning amuuri adoonis alustasid õitsemist. 

Lõpuks pistsid nina välja ka kadunud lumekupud.

Märtsi lõpuks valitses aias juba tore õitemeri märtsi- ja lumikellukestest, krookustest, võrkiiristest ja lumekuppudest. Kuni aprillinaljana saabunud lumi taas kõik kinni mattis. Õnneks on kevadlilled vastupidavad, pikutavad veidi poolminestanud olekus külili peenral kuni soodsamate olude saabudes edasi õitsevad. 

Tomatipostitus 2023

 Internetiavarustes jäi silma, et usinamatel aednikel on juba 2024 hooajaks seemned tellitud, mul aga alles eelmisele hooajalegi joon alla tõmbamata. Võtan siis vähemalt tomatikasvatuse postitusega kokku.

Imelik tomatiaasta oli. Ma ei tea kas asi on minu maitsemeeltes aga mitmed eelmise aasta lemmiksordid, nagu näiteks White Beauty olid hoopis kehvema maitsega, lahjemad ja vesisemad kui mälupildi järgi. Pane või uudishimust kolmandat aastat uuesti, et milles asi. Õnneks on aga tomatite degustatsioonimenüü aasta-aastalt aina rikkalikum ja ka 2023. aasta valikust leidis iga pereliige oma lemmiku. 

Hindamine käis nii, et tõin igast sordist tuppa degusteerimiseks tomati ja iga pereliige andis oma hinnangu kümne palli skaalal. Ja nii see pingerida tekkiski. Toon ta siis blogis ka välja.

1. Corsaro - Kuigi ma katsun järjest rohkem valikusse lisada nn pärandsorte siis eelmise aasta suure lemmiku Costoluto Fiorentino mõjul sai ostetud veel üks Itaalia sort, kahjuks aga hübriid ehk F1. Tundub, et itaallased meie pere maitsemeeltele sobivad, igal juhul sai Corsaro punktideks 37/40 ja võitis meie pere parima tomatisordi tiitli 2023. Lisaks heale maitsele oli tal ka saagikus väga hea. Keskmiselt varajane, kõrge sort.

2. Triibik - meie pere üks lemmiksorte juba aastaid, mida igal aastal oma võetud seemnest taas külvan. Ilmselt võib tegu olla sordiga`Пасхальное Яицо`, seeme on kunagi saadud tuttavalt aiasõbralt. Omavõetud seemnest kasvatatud taimed pole väga elegantsed, pikad vibalikud aga jätkuvalt saagikad ja punktid 34/40 räägivad enda eest.

3. Tolstoi - samuti vana lemmik, mida juba aastaid kasvatatud. Tubli ja saagikas sort, maitsev kah. Keskmise varasusega, kõrge, haigusi pole täheldanud. 33/40

4. Gourmasun - 2023. esimest korda kasvatatud sort, mis kõigile väga meeldis, nii oma välimuse kui maitse poolest. ülejäänud taimi jagasin ka emale, kes ka väga seda sorti kiitis. Ilus kollase-oranžitriibuline lihatomat. 32/40

5. Atomic Fusion - minu aias uus sort, väga efektse välimusega väiksemad tomatid. USA, aretaja Brad Gates. 32/40

Järgnesid sordid: Malle, Delta Diver Green, Costoluto Fiorentino, Artisan Blush Tiger

Vähem said punkte sordid Berkeley Tie-Dye Heart, Duo, White Beauty ja Citrina. Viimane oli küll tohutult saagikas aga maitselt pigem selline mittemidagiütlev. 

Kui isiklikest maitse eelistustest rääkida, siis ise andsin maksimumpunktid sortidele Corsaro, Costoluto Fiorentino ja "Triibik". 

Tundub, et kirsstomatid Black Cherry ja küla pealt saadud seemnest ise teist aastat järjest külvatud  "Ragne lemmik" ununesid üldse hindamata aga pole hullu, need maitsevad niigi meile kõigile ja püsivad külvinimekirjas ka järgmisel hooajal.

Nüüd saab rahuliku südamega seemnepoes 2024. aasta tomatihooaja jaoks sorte valima hakata. On teil häid soovitusi?

Soe ja sumisev

 Need võrratud kevadised hetked kui korraga on soe ja valge ja sumisev.

Liigub ja loob ja lehvitab...

 Vihm ja päike sulatasid kõrged hanged imekiiresti ja päikeseliste ilmadega sirguvad kevadised õied otsekui nähtamatu vedru abil maapinnast.

Esimesed päris harilikud aga ometi väga erilised lumikellukesed leidsin sel aastal 18. märtsil

Esmaspäeval, 20 märtsil. oli imeline päikeseline ilm, kanepilinnud laulsid kaseladvas ja oli selge, et kevad läheneb. Õied avas eelmisel sügisel tellitud suureõieline lumikelluke `Beluga` (Patrick van den Berg, 2016) 

armeenia sügislill `Tivi`, kelle õisi keegi järjekindlalt igal aastal lume all närimas käib.

 dalmaatsia krookused, sort `Claret`

ja tundmatu, kelle ostsin kirju teisendi (var. pictus) pähe aga tundub, et on midagi muud võibolla roosa teisend  (var. roseus)?

Esimesed märtsikellukesed ei mallanud samuti enam oodata.

22. märtsil avas õied üks mu lemmikutest, kummalise pruunikaslilla õievärviga võrkiiris `Down to Earth` (Alan McMurtrie 2011). Teda on esialgu mulla taustal raske isegi märgata, pildistamisest rääkimata aga see-eest on ta kõige varajasem võrkiiris, vähemalt minu aias ei saa teised sordid ligilähedalegi.

Esimesed 2023

 Sel aastal ei ole midagi uut ega märkimisväärset kevadekuulutajate osas... ainult kuupäevad varieeruvad veidi. Aga statistika huvides panen siiski 2023. aasta stardinimekirja üles, hiljem on huvitav aastaid võrrelda.

1. Talvise lumekupu sort `Schwefelglanz` - alustas õitsemist 2. märtsil, õitses mõnda aega suurte lumehangede all edasi ja jätkab nüüd rõõmsalt sealt, kus pooleli jäi.

`Schwefelglanz` on pisem kui teised lumekupud, samuti varasem. Mulle meeldib ta pastelne kollane toon. Küll on aga tegu väga nobeda külvajaga, peenrast on ta juba vehkat teinud ja hakkab muru sees varsti silladele konkurentsi pakkuma. Õnneks pole mul selle vastu midagi. Pigem paneb muigama olukord, kus aednik ühte osa aiast liigivaesemaks rohib või mürgitab, kutsudes seda uhkelt muruks ja siis teise aianurka meeleheitlikult seemnesegude abil lilleniitu üritab tekitada. Kas sillad ja võililled polegi siis lilled? Nii et las see muru olla koos siniste sillade ja põgenevate lumekuppudega

2. talvine lumekupp - 15. märts

3. täidisõieline lumikelluke  - 16. märts

Valmistujaid on teisigi, õiepungi paistab siit ja sealt, oleks vaid ilusaid ilmasid. 

Suur rõõm on lahtisulavate hangede alt näha, et projekt "Pähh-ma-teen-siis-ise-endale-taimesildid-kui-ükski-muu-variant-ei-tööta!" on ennast igati õigustanud. Keraamilised taimesildid on ilusad, sulanduvad kenasti kiviktaimlasse ja talv pole neilt aiamarkeriga kirjutatud teksti kustutanud. Peab siis sel hooajal jätkama sest neid plastist s....nikerdisi, mis juba karmima pilgu peale kildudeks purunevad, on väljavahetamiseks piisavalt.

Mhjaa, pikk talv on olnud...

 ... arvas üks mu headest aiasõpradest kui häbelikult üles tunnistada julgesin, et olen nüüdseks külvanud, ei rohkem ega vähem, kui 18 eri sorti tomateid. Nii ta läheb kui kollektsioonaedade huviline satub seemnepoodi ja lisaks soovib katsetada pärandsortidelt ise võetud seemnetega. Kuidagi märkamatult tekib olukord, kus igasugu nutsakuid ja tutsakaid seemnetega on üle mõistuse palju.

Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Vaid sellest, mida teeb aednik talvel, nii et isegi blogikirjutamiseks mahti pole. Loomulikult loeb raamatuid. Muuhulgas ka aiaraamatuid. Ja nii mõtlesingi, et räägin kahest raamatut, mis mulle viimasel ajal loetud aiakirjandusest meeldinud on. 

Harri Poom "Lauaviinamarjad oma aiast" 

Hea Lugu 2021, 128 lk

Enamasti võtan sellised käsiraamatud näppu enne mõnda konkreetset tööd aias, et viinamarjade sügislõikuse aegu või enne pistikute tegemist mälu värskendada. Harri Poomi raamat on aga nii mõnusalt ja muhedalt kirjutatud, et unustasin end järjest lugema ega saanud arugi enne kui raamat läbi. Soovitan kõigile aiasõpradele!

Olen alati imetlenud oma ala asjatundjaid, kes oskavad teadmisi lihtsalt ja arusaadavalt kirja panna ja seda raamatut võib viinamarjakasvatusega alustajatele väga soovitada. Iga peatüki lõpus on kokkuvõte olulisemast ja lisatud on huvitavaid nippe, mille peale ise poleks tulnudki nagu näiteks pajuoksade lisamine viinapuu pistoksadele leotamisel kuna paju eritab looduslikke juurekasvu soodustavaid aineid. Mõnusalt kirjutatud ja asjalik raamat, ilusate fotodega veel pealegi. Ehk oleks erinevate viinamarjasortide tutvustust raamatu lõpus veel rohkemgi võinud olla aga need on tänapäeval Internetistki leitavad. 

Aune Past "Meie sibullilled"

Petrone Print 2022, 207 lk

Sain raamatu jõulukingiks, mõnda aega istus see lugemata raamatuvirnas ja tunnistan, et suhtusin eelarvamusega. Arvasin, et kui inimesel on juba riiulis ja iga-aastases aktiivses kasutuses Sulev Savisaare "Eesti sibullille-entsüklopeedia", siis mida on ühel kollektsionäärihingega hobiaednikul sellest raamatust lugeda.

Pean nüüd tunnistama, et hindasin raamatut kaane järgi ja eksisin!  Ääretult tore, soe ja sümpaatne raamat, mis eelkõige pakub äratundmisrõõmu kõigile aiasõpradele. Nii mitmeski kohas sai humoorika teksti üle omaette itsitatud, lisan mõne tsitaadi, kes kaasa noogutab või muigab, kuulub ilmselt samuti aiahullude salaseltsi.

Mõned toredad tsitaadid raamatust:

"Kastekannu puhul ei ole oluline, mis värvi ta on, niikaua kuni see on oranž. Sest muidu põgeneb näiteks roheline kastekann kusagile põõsa alla. Ja ei ole lootagi kanaolukorda. Viimane tähendab, et kui kana pikemalt kadunud on, siis saabub ta ühel hetkel õuele, kümme tibu sabas. Kastekann ei ilmu ise kunagi välja."

"Muidugi ma tean, kuidas peaks. Et peaks sildid lilledele juurde panema. Eks ma vahel ikka panen ka, aga mis sest kasu, kui koer need oma suva järgi ümber paigutab ja vesirott sibulad pintslisse pistab või aiaplaani ümber kujundab. Mul on kapis kümneid vihikuid, teen igal kevadel uued joonistused, kus ma mingi õie olen leidnud, ja sügisel uued joonised, kuhu ma mingid sibulad torkasin. Paraku kattuvad sügisesed plaanid kevadiste õitega sama täpselt kui salastatud sõjaväeosa asukoht avaliku atlasega..."

"Nõgeseväetisega sai eelmisel suvel kaunikesti segadust tekitatud. Kitkusin nõgeseid, lisasin kanakakat ja sortsutasin vihmaveega üle. Jätsin kõik käärima. Niisugune 40-liitrine pajatäis. Kui aga taimede supertoit valmis, hakkas mind ennast häirima pajast tulev lõhn. Palusin siis sõpra, et ole hea, hakka teisest sangast kinni, haiseb siin tee ääres. Sõber oli kohe hakkamas, lohistasime paja teest eemale männi alla ja enne kui ma selgagi sirutada jõudsin, keeras sõber paja kummuli: „Kust see sitt sulle siia paja sisse sai?" Oeh. See kadunud kaks nädalat, mis uueks väetiseks tarvis, ei ole nii suur kaotus. Küll aga kosutab see,,sitalugu" siiamaani meie seltskonna huumorisooni"

Ühtaegu nii poeetiline, naljakas kui maalähedane. Vahva raamat!

Pika jutu lõppu veidi aiaajakirjadest. Ma olen ilmselt rumal aga juba pikemat aega ei saa ma aru, kellele kodu- või maakoduga seotud ajakirjade aiarubriigid mõeldud on. Sealsed artiklid on  enamasti sisutühjad ja pealiskaudsed ning ainult ilusaid pilte võib ka netist vaadata, selleks ei pea sugugi trükkimisele ressursse raiskama. Ma muidugi tunnistan, et ma ei ole süsteemselt kõigi numbritega tutvunud, nii et võibolla teen kellelegi liiga. 

Selliseid mõtteid ma ajakirjade üle mõlgutanud olen. Seda suurem oli mu üllatus ja heameel kui avastasin juba mõnda aega tagasi, et Maalehe lisas Targu Talita kirjutab Tapio Vares. Ja pagana hästi kirjutab nagu talle iseloomulik. Loen suure huviga. Ja seejärel vihjasid sõbrad, et ajakirjas "Maakodu" kirjutab veebruarikuu numbris Tistou lumikellukestest ja  märtsis võrkiiristest. Põhjalik, süsteemne ja huvitav ülevaade mõlemal juhul. Nii et, kallid ajakirjanikud, meil on Eestis palju aednikke, kes on oma ala spetsialistid ja oskavad lisaks huvitavalt kirjutada. Palun neid rohkem kaasata!