Nostalgia vahvlitega

           Juba mõni aeg tagasi tekkis mul järsku suur isu vahvlite järele. Mitte nende tänapäevaste, mida poest või kohvikust osta saab vaid just "nende õigete" lapsepõlvest tuttavate õhukeste, krõbedate ja suussulavate vahvlite järgi. 

Lapsepõlves küpsetati vahvleid masinaga, mille nimi oli Esta 2. Tihti pakuti vahvleid ka laste sünnipäevadel, kui vedas olid rullikeeratud vahvlid täidetud vahukoorega, enamasti kasutati siiski sefiirikreemi, kuhu oli hulka segatud näiteks mustsõstraid.

Tänapäevase vahvliküpsetamise probleem seisnes aga selles, et nende omaaegsete vahvlite tegemiseks oleks vaja ka vanaaegset vahvlimasinat. Olen kindel, et kui hästi otsida leiab ehk ka poest õhukeste vahvlite tegemiseks sobiva masina kuid enamus tänapäevaseid vahvliküpsetajaid on mõeldud siiski paksude biskviittaignast vahvlite valmistamiseks. See aga ei lähe mitte.

Õnneks annetasid Linda vanaema-vanaisa meile oma vana Volta-nimelise vahvliküpsetaja. Suur tänu neile.

Volta tahtis küll veidi taltsutamist poetades aeg ajalt ülemise plaadi küljest juhet maha aga varsti ta taltus ja vahvlid tulid just sellised nagu vanasti. Nostalgiapidu võis alata.

Üks väike aastake teistele... on terve eluiga Lindale. No ja veidi aiapilte kah.

Jäin küll selleaastase pildi tegemisega veidike hiljaks, nii et tulp on juba veidi äraõitsenud olekus. Lindaga ühele pildile sättisin eelmisel aastal temaga haiglast koju tulles oma lemmiktulbi, peene nimega Carnival de Nice. Aga tundub, et tulbiaeg on selleks aastaks läbi, Carnival... on nüüdseks need vähesedki õielehed juba maha poetanud ja tulbid õitsevad veel ainult maja põhjapoolsel küljel olevas peenras.

Kuumade ilmadega käib aias kõik kähku. Vaevalt said ebahüatsindid lahti minna kui juba oligi õieaeg läbi.

hispaania ebahüatsint "Rose queen"

sinine jaanihüatsint ‘Alba’ 

Pisikene Hookeri kuutõverohi õitses sel aastal ära ühe õhtuga. See on üks huvitav taimeke, mis looduslikult kasvab Himaalajas 3000 meetri kõrgusel mägedes. Taim ise on tõeliselt tilluke - no nii paari sentimeetri kõrgune aga õitseb kenasti lillakate õitega ja kiviktaimlas paistab talle meeldivat. Pilt jäi loomulikult õigel ajal tegemata aga järgmiseks aastaks peab ka midagi jääma.

Õitsema on hakanud ka preeriaküünal. Preeriaküünla istutasin aias kogemata täpselt räästa alla ja nii ta vaeseke sai päris sageli vihmadega kannatada. Eelmisel aastal sai puukuur lõpuks vihmaveerenni - tundub et preeriaküünal on asjade käiguga rahul. 

Sipelgatel on tema õitel tõeline pidusöök. Üldse on meie aias sel aastal tõeline sipelgate paradiis, peenramaale on kaevatud suured tunnelite rägastikud ja ükskõik millise kivi aias rohimise käigus üles tõstad, võib kihla vedada et vastu vahib terve pesakond tigedaid sipelgaid. Sel aastal üritavad nad pidevalt ka kööki ronida, muudkui maadle teistega.

Leichtlini preeriaküünla sinine alamliik

 Ka sündi lauk õitses ära paari kuuma päevaga:  

Õnneks on aga taimi, mis näevad ära õitsenult samuti dekoratiivsed välja nagu karulauk või karukell:

Aga juba on ka pahalased platsis. Leidsin ühelt püvilillelt lausa kolm liiliakukke toimetamas. Mhmm, ma ei taha kohe mainidagi millega nimelt nad kolmekesi parasjagu ametis olid kui ma neid segama läksin. 

Näed, kiskuski jälle aiajutuks ära...

Blogilugeja soovil, havi käsul... ehk ülevaade kodusest lilleaiast

Keegi tegi selle vea, et päris minult minu aia järele... see on ju sama kui küsida kirglikult hobifilatelistilt näha tema margialbumit või pärida "Nikoni" austajalt, mille poolest on tema aparaat parem kui "Canon". Mõlemal juhul tuleb valmistuda pikemaks tiraadiks, mis üldjuhul pakub rohkem jutustajale kui kuulajale.

Tõsistele aednikele pean muidugi pettumuse valmistama - midagi väga erilist ja ainulaadset te minu aiast ilmselt ei leia. On teine selline täiesti tavaline aleviaiake, nagu Eestis igal pool näha võib - taimedki enamasti pärit kas rohevahetuselt või Rohelisest kaubamajast.

Niisiis....ülevaadet tuleb alustada tõdemusega - minu aed on väike! Piisavalt väike, et kevadel uuele taimele kohta otsides ja lõpuks võidurõõmsalt istikuga viimase vaba nurgakese poole sööstes avastada, et olen veel mullas peituvale hostale julmalt labidaga pähe virutanud.

Kõige tabavamalt kirjeldab olukorda ehk lõiguke ühest väga heast aiaraamatust, siin ta on:

" Vaimustusega, jah, meeletu vaimustuse ning suure kärsitusega olete te tellinud aianditest istikuid, milleta te poleks suutnud edasi elada; olete veel kõikidele sõpradele-aednikkudele tõotanud, et tulete nende juurde pistikute järele; sest - ütlen ma  - kunagi ei ole teil sellest küllalt, mis teil on.

Ja nii on ühel ilusal päeval teil kodus oma sada seitsekümmend istikut, mis kõik ihkavad mulda pääseda; ja te lasete pilgu üle aia käia ja veendute masendusega, et teil pole neid kuhugi panna.

Niisiis on aednik inimene, kes käib, närbuv istik näpus, kakskümmend korda oma aia läbi, otsides jalatäit maad, kus veel midagi ei kasva. "Ei, siia ei lähe," toriseb ta tasa, "siin on neetud krüsanteemid; siin aga lämmataks floks ta ära, seal jälle on tõrvalill, tont teda võtku! Hmm, siia on roninud kellukad, seal, selle kirikakra kõrval pole samuti ruumi - kuhu ma küll panen? Oot-oot, siia! - Ei siin on juba käoking; või siia - kuid siin on maranad. Sinna sobiks küll, aga see koht on tradeskantsiaid täis; aga sinna - mis mul sinna on pandud? Seda tahaksin ma hea meelega teada. Ahaa, siin ongi tsipake ruumi; oota, taimeke, kohe panen su paika. Näed, nii, ja kasva issanda rahus."

Kuid kahe päeva pärast märkab aednik, et on teise istutanud otse tõusvate punaste kuningakeppide vahele."

(Karel Čapek "Aedniku aasta")

          Kes arvab peale sellist sissejuhatust, et ma Tallinna reisilt tühjade kätega saabusin, ei tunne mind ikka kohe üldse mitte.

 Ei no alguses mõtlesin tõesti, et uusi taimi pole kuhugi panna ja seepärast midagi ei osta aga kuidagi sattusin ikkagi Rohelisse kaubamajja, misjärel tabas mind arusaamine, et nii väike me aed ka pole, et üks väike roos ära ei mahu ja nii rändaski valge roniroos "Schneewaltzer" ostukärusse.

Taimeridade vahel edasi kõndides meenus mulle, et grillimaja juures künkakesel on ju tegelikult juba kahe olemasoleva valge roosiistiku juures täpselt labidatäis vaba maad.....ja ostukärusse rändas sõber "Scneewaltzerile" seltsiks üks "Aspirin". Kui nüüd tõtt tunnistada siis on üks "Aspirin" mul ju juba olemas, aga ta meeldib mulle nii väga ja õitseb nagu hull ja tagapool aias võiks ju ka üks rikkalik õitseja olla. 

Botaanikaaias ekskursiooni lõpetades sõnas Urmas Laansoo nagu muuseas: "Muide, täna on siin müügil ka Eesti ühe kuulsama roosikasvataja Joosti roosiistikud!"

Jürgen üritas nende sõnade ajal küll kärmelt mu jopehõlmast kinni haarata aga jäi sekundi võrra hiljaks.....

 Paarikümne minuti pärast kohtusime taas botaanikaaia väravate ees. Ja kuigi ma teesklesin, et pildil olev kott pole minu oma - ei mõjunud see eriti veenvalt.

Ja nii jõudsid meie pisikesse aeda ka "Sympathy" ja "Sexy Rexy". Kokku võib sealt nüüdseks leida 17 roosi. Naabrionu Antsu 62 roosiistikuni on veel pikk tee minna...

Üks vahva kingitus

Sain täna ühe toreda kingituse, nimelt päeva Tallinna botaanikaaias. Neile, kes mind veidi lähemalt tunnevad, teavad ilmselt, et selline kingitus meeldib mulle üliväga. Ja pealegi on kevadest saanud mu lemmikaastaaeg. Ja botaanikaaiast uus lemmikkoht. Laupäeval oli botaanikaaed oma tulpiderikkusega nagu väike Holland.

Aga las parem pildid räägivad enda eest :
(Hoiatus nõrganärvilistele ja mittelillesõpradele - järgneb täiesti ohjeldamatult lillepilte!)

Tegelikult tahtsime küll botaanikaaeda minna pühapäeval kuid laupäeva hommikul kohvi kõrvale lehte lugedes avastasin, et botaanikaaia hooaja avapidu toimub just täna. Ja millal siis veel oleks õigem aeg minna? Nii laadisimegi kiiresti Linda koos tema kaasavaraga  (ehk kogu selle vajaliku asjademäega, mida läheb tarvis ühe lapse toitmiseks, kasimiseks ja lõbustamiseks, pluss veel üht-teist) autosse ja hakkasimegi sõitma.

Enne veel üks kiire telefonikõne Linda onu Jaanile ja tädi Triinule, et neid kaasa kutsuda, mõtlemata et lapsevanemate jaoks on küll hommik ammu käes aga normaalsed  inimesed magavad laupäeva hommikul kell üheksa veel õiglase und. Oh jah! Aga õnneks olid nad botaanikaaeda jõudes juba suuremast pahameelest üle saanud või siis ei näidanud viisakate inimestena seda meile välja.

 

Üks väga-väga suur pluss pidupäeval botaanikaaeda külastades oli Urmas Laansoo juhitud ekskursioon. Küll oli huvitav, isegi täiesti tavaline elupuu või punane tamm  muutus oma ala asjatundjat ja head esinejat kuulates põnevaks ja ainulaadseks.

Ja loomulikult tahan ma nüüd tagasi minna kui pojengid õitsema hakkavad ja liiliad...ja roosid....ja rododendronid

Õues

Lindale õues meeldib, seal on nii huvitav ja valge ja tore, et laps ei saa muud kui "Oi!" ja "Oooo!" korrata. Õues on tädi Krista, kellega juttu ajada ja mängida, põnev aga veidi hirmutav tegelane nimega Siilu, keda uudistada, palju rohelist kraami mida peos hoida ja suhu toppida ja veel nii umbes mustmiljon huvipakkuvat asja.

Nagu filmijupilt näha võiks laps põhimõtteliselt ju ka ise juba ringi tatsuda aga ema pöidlast ühe käega kinni hoides on ikka julgem!

Hommikused toimetused

Väikese filmijupi peale on jäädvustatud Linda toimetamised ja ema püüe lapsega sammu pidada - ega hästi enam ei jõua, seda enam, et laps kaalub nüüdseks ligi 10 kilo ja sisaldab energiat, millega võiks mõne väiksema põhjamaise riigi talvel soojaks kütta.

Miskipärast ei lase blogger mul enam otse oma youtube kanalist videosid lisada nii, et video peitub siin lingi taga:

"Linda hommikused toimetused"

Ema saamatust näitab ka see, et siia blogisse nii ammu sissekannet pole tehtud. Ei sellest, kuidas me onu Jaani ja tädi Triinuga Rannarootsi Muuseumi õuel silku sõime, Lennusadamas Linda ja Linda vanaema sünnipäeva tähistasime ega Linda esimesest ülemerereisist.

Linda ülemerereis toimus Hiiumaale külla Tuulile ja väikesele Oliverile. Võrreldes Lindaga on Oliver juba suur poiss aga koos saadi kenasti hakkama. Söödi kala (Linda piirdus küll esialgu pudruga), puhuti seebimulle, jalutati Kärdlas ringi, imetleti pitsusid, suurt ja musta notsut ning püünistetöökoda.

Mõned pildid kõigist toimunud sündmustest:

Väike lõõgastus promenaadil peale pärandirallit ja silgusöömist Haapsalus

Linda issiga lennusadamas

Ja Hiiumaal seebimulle uudistamas. Selle pildi tegi Tuuli, kuigi minu udukate kõrval on see ütlematagi selge :)

Ühe aastane

Ongi aasta möödas ja pisikesest Lindast on kasvanud tegus ja toimekas üheaastane tüdruk. Üheaastane Linda on juba päris tore seltsiline. Jutustada mõistab ta pikalt ja huvitavalt, seda küll omal kombel, suurte inimeste keeles on ta siiani selgeks saanud vaid ühe sõna, milleks on "aitäh!" (Viisakas laps, kohe näha!)

Ka on Linda viimasel ajal hakanud tahtma rohkem emaga mängida kui omaette.

Lisaks vanale heale "tiigrimängule" (ema peab urisema ja Lindat mööda voodit taga ajama) on suurimaks lemmikuks saanud "telefonimäng" (ema peab mängult telefonis erinevate loomadega rääkima ja nende hääli järgi tegema).

Viimast mängu mängiti sünnipäeval isukalt ka onu Jaaniga, ainult et talle helistas millegipärast kogu aeg ainult elevant, kelle hääle tegemisega onu Jaan natuke jänni jäi... Linda aga on lõbusa mängu ootuses valmis lõputult kõigile külalistele telefonitoru pakkuma.

Kõndida oskab Linda veel ainult ema-isa abiga, omaette läheb käputamine kiiremini.

Sünnipäev oli Lindal pikk, külalisi käis terve nädalavahetuse jooksul. Kõige toredam oli muidugi, et Linda mõlemad vanaemad kohale said tulla. Ainukeseks miinuseks oli see, et ema sundis piduliku päeva puhul valget pidulikku kleiti kandma, mis nägi küll peen välja aga millega ei lubatud mitte midagi tõsiselt toredat teha nagu diivani taga roomamine või tuha sees tuulamine.

Tundmatu iludus

Ostetud Hortesest, kus talle oli kaela riputatud lakooniline silt nimega Cambria, mis tegelikult ju mitte midagi ei ütle. Lõhnab imehästi. Kui keegi päris nime teab, siis andke palun teada.

Kusjuures veel pool aastat tagasi olin täiesti veendunud, et ühtegi orhideed mina küll koju ei muretse. Nüüd laiutavad akna all kirjutuslaual lisaks tundmatule cambriale ka neli kuukinga ja Jürgen torises juba, et ei mahu tööd tegema sest "kõik kohad on orhideesid täis". See lihtsalt läks nii!

Muuseum ja tivoli

Mõni aeg tagasi käis Linda järjekordses muuseumis, ikka koos vanematega. Ema rääkis Türi muuseumis pärandkultuurist, Linda ja isa vaatasid niikaua näitust ja olid teineteisele seltsiks.

Peale ettekande lõppu tehti kogu perele muuseumis ja Vabrikukülas väike ringkäik tubli giidi Asta juhendamisel. Saime teada, et Türi linn sai alguse kitsarööpmelise raudtee ehitamisest ja 1899. a raudtee äärde rajatud puupapivabrikust. Lisaks Vabrikukülale kuulsime põnevaid lugusid Konnakülast, Kringlikülast, Pilpakülast ja Näljakülast. Jalutasime Vabrikukülas ringi ning vaatasime kunagisi vabrikuga seotud ehitisi.

Peale ringkäiku Türil sõitsime ruttu edasi Paide poole, et enne sulgemist jõuda veel Ajakeskusesse Wittenstein, kus meil ka juba ammu oli plaan ära käia. Tunnikese jooksul tegime kiiresti Eesti ajaloole ringi peale. Ajakeskuses tasub käia küll, mulle meeldis. Aga just seetõttu, et ma läksingi näitust vaatama kui "tivolit", mitte kui tõsist ja ainuõiget ülevaadet Eesti ajaloost. Minu retkekaaslane ajarännakutel muutus aga kogu seda "kino" vaadates mõtlikuks, tagasiteel saime pikalt arutleda Eesti muuseumide üle, millised nad on ja millised nad peaksid olema.

Linda pidas pikale päevale kenasti vastu. Ainult korra kui Linda issiga oli ajaliftis ennast juba sisse seadnud ja selle uks emme nina ees sulguda tahtis ja teda orduaega maha jätta ähvardas, sai Linda väga kurjaks. Kuna programm oli tihe, väsitasime vaese väikese muuseumikülalise õhtuks päris ära. Õnneks oli tagasiteel aega puhata ja vanaema sünnipäevale jõudes oli Linda jälle lusti täis.

Röövlitütar Ronjast, Märta Grankvistist ja hilisest kevadest

Tere kõigile üle pika-pika aja. Lõpuks on kevad saabunud ka meie õuele, või õigemini aeda:

Aga minul on sellest vähe kasu sest kuri tõbi nimega angiin kargas esmaspäeval ootamatult kallale ja murdis mu maha. Kui järele mõelda pole ma kunagi vist nii raskelt haige olnudki.

Kolmel esimesel päeval oli temperatuur kogu aeg 40, öösel ilmselt veidi kõrgemgi. Ja kurk on nii valus et iga kord kui neelatad on tunne, et kurgus on üks pikk-pikk okastraat, mis tuleb alla neelata. Ühesõnaga ei ole meeldiv, päris paha on. Ja nagu Murphy seaduse järgi sageli juhtub, oli ka Linda isa mitu päeva kodunt ära ja me Lindaga pidime kahekesi hakkama saama.

Või no peaaegu kahekesi, sest meil käis ju Märta Grankvist ka. Märta nimi on ilmselt paljudele tundmatu aga tema tütart peaksid küll kõik raamatusõbrad teadma - Märta on nimelt väikese Tjorveni ema Astrid Lindgreni raamatus "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses". Märta on ühtlasi raamatus ka Melkersonide naabrinaine ja kui elu tundub üks hädaorg, võib kihla vedada, et varsti astub sisse Märta aurava pajaprae ja lahendusega kõigile probleemidele.

No vot ja haige siinkirjutaja tunneb ennast ka praegu nagu Lindgreni raamatus olevat sest minu Märta Grankvist tassis mulle linnast kotitäite viisi erinevaid rohtusid, lisaks tõi vaesele tõbisele mitu päeva järjest suurepärase sooja õhtusöögi ja termostassitäie vahumütsiga sooja kakaod ning käis vabal päeval veel Lindaga õues jalutamas kah. Suur aitäh Sulle, Märta!

"Malin vaatas talle tänulikult otsa. Kõik tundus hoopis kergem pärast seda, kui see imeline inimene nende kööki astus. Ta oli nii rõõmus ja lausa kiirgas kindlustunnet, sõbralikkust ning energiat. Mis õnn, kui sul on just niisugune naaber nagu tema, mõtles Malin." (Astrid Lindgren "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses")

No ja Röövlitütar Ronjast ka siis paar pilti:

Linda on viimasel ajal tõeline röövlitütar, kõik julgustükid tuleb järele proovida ja sõjakisa ikka ka vahepeal teha. Üks vaikne pooltund toas mängimist ja tuba näeb välja nagu oleks seal üks väiksemat sorti maavärin toimunud - seina vahelt on takud välja kistud, ema pesuriiul põrandale tühjendatud, kingad kapist välja võetud ja kingakarbid ära nätsutatud, mänguasjakuhjadest rääkimata.

Laps teab, mis kõhule hea. Kuigi ahjuesine tundub korralikult pühitud, saavad väikesed sõrmed suure isu korral ikka tüki sütt kätte.

Selline pikk lugu siis seekord.