Esimene advent

Küll on alles külm. Õhtul näitas kraadiklaas 15 külmakraadi, tähed särasid taevas ja lumi sätendas laternavalguses. Õues titekäruga tiiru tehes hakkas küll nina külmetama aga ilus oli ka. Kui Kaisa tudile jäi, lükkasin käru vargsi esikusse. Laual põleb küünal, televiisorist kõlavad esimesed jõululaulud ja ootuse aeg on alanud.

Jõulude ootamine on minu jaoks vist sama mõnus kui jõulud isegi. Vaikuse, lume ja perega veedetava aja kättejõudmist tasub ju oodata. Ei loe isegi see, et Eesti kliimas tähendab jõuluõhtu vahel läbi pori kuuse järgi sumpamist. Ma ei tea millest see eriline jõuluarmastus pärineb - ilmselt kusagilt sügavast lapsepõlvest.

Kaunist esimest adventi kõigile!

Lumi! See esimene...

Juba hommikust saadik on selline helge tunne, veidi mõtisklema kutsuv ja pühalik. Süüdi on selles taevast alla liuglevad valged helbed, mis keskpäevaks juba päris korraliku vaiba aiale on laotanud. Kui ma kevadel ootan pikisilmi lume sulamist,et esimesi ninasid otsima saaks hakata, siis tunnistan ausalt üles, et sama palju ootan sügisel, millal lumi maha tuleb.

Värviline sügis on ilus, samamoodi ka härmatisepitsid taimedel aga see lõputu pimedus, mis Eestimaa novembriga lahutamatult kaasneb, ei istu mulle sugugi. Lumega on kõik korraga puhas ja värske ja valge. Nagu uus algus. Ma ei tea kuidas teiega on, aga esimese lumega õue minnes, ei raatsigi alguses igale poole astuda ja oma jälgi jätta. Imetlen esialgu niisama, küll siis jõuab ka toimetama hakata.

Tõenäoliselt ei anta meile seda rõõmu kauaks ja pimeduse võidukäik jätkub veel mõnda aega. Aga täna ta oli. Ja kui väikest Lindat peab viimasel ajal aina rohkem veenma, et õues on ka vaja käia, siis lumega on hoopis probleem, kuidas laps pärast tuppa saada.

Nii kostis täna aias palju kilkeid ja naeru ja hüüdeid "Jookse emme!" ja "Emme kelgutab veel mind!" "Emme kelgutab veel mind!" Küll on ikka hea, kui kelgumägi oma aias võtta.

Rahus

Linda sööb köögilaua ääres.
"Söö nüüd ilusasti kõht täis, siis lähed magama, " ütlen talle köögis toimetades
"Emme ka sööb!"
"Emme sööb siis kui Linda ja Kaisa on tudile läinud!" selgitan Lindale
"Rahus! Emme tahab rahus süüa!" noogutab Linda arusaavalt.

Ka aed on juba rahus. Välja arvatud umbrohi, mis jätkuvalt peenral rohetab ja mööda kõndides silma riivab. Aga las ta olla, ju kevadel jõuab. Enam ei ole absoluutselt mingit tahtmist aias toimetada, võimaluste asemel hakkavad silma läbinähtavad vabandused - noh, et külm on ja pime ja aega kah pole. Aitab siis küll, kuulutame aiahooaja lõppenuks.

Isegi hullumeelse järjekindlusega kiviktaimlasse roninud mutt jäi lõpuks lõksu

Elu muutub aina tubasemaks ja tubasemaks, ehk liigagi. Mulle tundub, et ainsana saab piisava doosi värsket õhku Kaisa, kes lõunaune õues teeb. Meie, teised, oleme varsti kollased ja krimpsus nagu kogemata salvenurka ununenud möödundaastased kartulid.

Aga külm on. Ja pime. Ja aega pole.

Hoopis mõnusam on ju teleka ees soojas tugitoolis vardaid klõbistada. Nii paljukest kui seda aega antakse. Enamasti näeb see pigem välja nii, et tood teisest toast oma kudumistöö, paned  mõnusad soojad sokid jalga ja vajud tugitooli.

"Emme!" Mis Sa teed! Ma tahan ka kududa! Kus see Linda kudumisetöö jäi?"
Otsid siis lapsele vana sassiläinud salliserva ja tömpide otstega ringvardad pihku. Võtad uuesti vardad pihku, jõuad just aru saada, kuhu pooleli jäid, kui kostab nõudlikult:
"Emme! Kus see minu suss jäi! Ma ei leia oma sussi üles!"
Aitad kadunud sussi omanikuga kokku viia ja proovid uuesti. Jõuad tugitooli istuda kui....
"Puuuuääääääääää!" kostab seni rahulikult mänginud Kaisa poolt.

Nii ei olegi nagu mõtet suuri tegemisi ette võtta, samas vajab jõuluvana hädasti abi oma kingikoti täitmisel ja tegelikult on tal sellega juba kiire.

Vähemalt Lindal on jõuluvanale laulud juba selged. Mulle endale on elevant kõrva peale astunud. Kohe kõvasti. Ja sellepärast ma avalikult laulmast üldjuhul keeldun. Aga lapsele on ju vaja. Kust ta muidu õpib.

Laulda Lindale meeldib. Kui ta veidi väiksem oli, siis oli ainus viis täielikult tähelepanu püüda, laulda Lindale mõni uus laul, mida ta veel kuulnud polnud. Vanad viisid enam mõne aja möödudes ei töötanud. Uut laulu kuulati aga suu lahti ja silmad pärani ning nõuti kohe kordust. Kui kolm- neli korda oli ette lauldud, siis oskas Linda juba ise järele laulda.

Ladusin letti kogu oma lapsepõlveaegsete muusikatundide teadmised - "Juba linnukesed", "Mutionu pidu", "Rongisõit", "Kes elab metsa sees" jne. Vahepeal arvas Jürgen, et Linda on ainuke kahe-aastane, kes laulab peast "Viimse reliikvia" pistoda-laulu. No aga mis teha, kui emal muu repertuaar lõppema hakkas.

Nüüd on aga Linda vist jälile jõudnud, et ema muusikalised anded jäävad tema enda omadele alla. Kui ma täna talle ette laulda üritasin, käratati emale nõudlikult:
"Sina ei laula, Sina kuulad! Mul hakkab kõrv valutama!"

Nojah..... Eks ma pean siis Kaisale laulma, ta ei oska veel protesteerida.