esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Sini-must-valge


Sünnipäevakingitus. Inspireeritud 24. veebruarist, mis on ühtlasi meie Suure Reisi algus. Ja järgmised neli aastat ei saa me Eesti elu kohta mitte midagi kobiseda sest valima me sel aastal ei jõua. Uurisime juba, ega teekonnal mõnda sobivat Eesti saatkonda ette ei jää, aga ilmselt mitte.

reede, 28. jaanuar 2011

Melanhoolne postitus

Juba mõnda aega on kummaline rahutus kallal ja soov, et külm ja lumi ja talv juba ükskord lõpeksid. Millal ometi näeb aias  sellise pildi asemel:




hoopis selliseid?

 


















Ehk oleks parim variant üks kuu Eestimaa talvest kusagil soojemas kohas veeta :) Ja tagasi tulles oleks juba kevad....

pühapäev, 23. jaanuar 2011

Ülipikk postitus Maavalla mugulatest ja pealinna ahvatlustest

        

"Me seisime Nelliga Hiiemäe ohvrikivi ees.... Kivi ees laius püha mugulapõld ja selle ees ainus ausammas, mis Maavallas ühelegi inimesele püstitatud. Näljamurdja Eerik, kes oli oma laevadega Rävali sadamasse purjetanud, kui mitme aasta vili oli ikaldunud, vaenusõjad ja katkud maa tühjaks kurnanud. Siis tuli kaupmees Eerik kaugetest meretagustest maadest ja tõi mugulaid. Mitte, et parem, kui ta poleks toonud.....aga kui mulle Maavallas järjekordne kartuliports ette tõstetakse, siis ma mõtlen, et veidi vähem oleks võinud tuua küll. Või ehk mõne pastaretsepti."  
 (Indrek Hargla "French ja Koulu")


Ükskord juhtus nii, et kokku sai tore seltskond, kellele väga meeldis raamatuid lugeda.    Kahjuks on lugemisega aga nii, et kui aega leidub, loetakse ikka erialakirjandust või midagi muud rangelt asjalikku. Seltskond otsustas aga et nüüdsest peale valitakse isekeskis välja raamat, mida kõik loevad. Kuu aja pärast kui jälle kokku saadakse, räägitakse muljeid, süüakse-juuakse ja tuntakse ennast koos mõnusalt. Ja nii ongi.


Seekord loeti selles seltskonnas Indrek Harglat. Kirjaniku raamat omal valikul. Sellest ka tsitaat postituse ülaosas. 


Üheskoos tutvuti pealinna ahvatlustega. Käidi uudistamas salapärastes bastionikäikudes, mille külastamist soovitan kõigile ajaloohuvilistele.
     Kuigi meie retke giid oli veidi kurjapoolne ja tema jutt mõjus robotlikuna (ise seda ametit pidanuna jäi silma ka mitu viga nagu näiteks soovitus  infotahvlit lugeda ja seejärel selleks võimalust andmata edasi kiirustamine). Samuti tekkis mul Tallinna tulevikuvisiooni tutvustava klipi vaatamise ajal pidev ootus, et kohe-kohe ilmub ekraanile ühe erakonna logo - no oli täpselt seda tüüpi filmike.
    Sellest hoolimata tahaksin bastionikäikudes käimist soovitada, väga vahva oli enne retke näidatav väikese kiiksuga joonisfilm ja käigud ise uskumatu kui toredaid ja salapäraseid kohti on olemas! Ja muide Linnamuuseumi töötajate maine rehabiliteeris minu jaoks Kiek in die Kökis garderoobi juures külastajaid muuseumi suunav proua nii siiralt sõbralikku inimest ja nakkavat naeratust pole tükk aega kohanud.  


Seejärel suundus raamatuhuviline seltskond Hargla tegelase apteeker Melchiori austuseks Raeapteeki.
  Apteegi hubases keldris rüübati küünlavalgel keskaegse retsepti järgi valmistatud klaretti, kuulati toreda ja huvist säravate silmadega võõrustaja tutvustusi apteegi ajaloost, seina vahele peidetud pudelist kirjaga tulevatele põlvedele, purki pandud siilist, musta koera väljaheidete raviomadustest ning laes rippuvate krokodillide sügavamast tähendusest.


Oli koht, kus tundsid, et oled oodatud külaline ja pererahvas ei vaata kiirustavalt kella, millal Sa juba minema hakkad, vaid võtab aega, et istuda Sinuga keskaegsete müüride vahel hämaruses, ainsaks valgusallikaks väikestest akendest paistvad ning salapäraseid varje heitvad raekoja platsi tuled.  Tänu küünlavalgusele, mõnusale rahule, sõbralikele inimestele ja klareti vürtsisele maitsele tekkis rohkem jõulutunne kui päris jõuluajal oligi.


  Lõpetan siinkohal oma mölapidamatuse all kannatava postituse pildiga Islandimaigulisest ehtekomplektist, mis sai kaasa võetud tublile inimesele, kes Tallinnas öömaja ja oma toredat seltskonda pakkus. (Taustaks olev kivi jäi siiski koju.)



reede, 21. jaanuar 2011

Lõpuks ometi

 
...leidsin ühe netipoe, kust sai normaalse hinnaga 0,4 mm traati ja täiendasin varusid. Proovisin nüüd ka kodus järele töötoas õpitud traadiväänamise võtted ja meisterdasin töötoas tehtud käevõrule lisaks kõrvarõngad ja kaelakee. Traadiväänamine on mõnus ja lõõgastav tegevus.... kui mul just parasjagu kellegile kingituseks kvaliteetset ja korrektselt viimistletud ehet teha vaja pole. Siis on asi lõõgastusest kaugel. Muide, kuulsin hiljuti, et käeline tegevus pidavat mälu parandama. Ootan nüüd huviga paranemise märke - mul on kogu elu olnud haugi mälu, kolm sekundit ja mitte rohkem.

esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Melkisedek ja Madame Butterfly

"Kahtlemata pole kerge olla rott. Keegi sind ei salli. Inimesed kohkuvad ja jooksevad minema ja kisendavad: "Va kole rott!" Mulle küll ei meeldiks, kui inimesed kisendaksid ja kohkuksid ja ütleksid:"Va kole Sara!", niipea kui mind näevad, ja seaksid mulle lõksu, teeseldes, et see on lõunasöök. Hoopis teistsugune oleks olla varblane. Aga keegi ei küsinud rotilt, kas ta tahab olla rott, kui teda loodi. keegi ei küsinud: kas ei tahaks Sa parema meelega olla varblane?"  
(F. H Burnett. "Väike printsess")

Juba teist päeva närib keegi ennast häälekalt põranda alt ülespoole. Arvatavasti on see rott, kuigi närimishäälte tugevuse järgi otsustades, arvan vahel, et mõni kobras on lootusetult meie põranda alla ära eksinud. Kardan, et selle asemel, et raamatu-Sara kombel Melkisedek (roti nimi raamatus) pärale jõudes leivaraasukestega vastu võtta, ootavad selle maja vastuvõtumenüüs teda pigem suur tükk juustu lõksu vahel või ahvatlevad roosad graanulid keldripõrandal. Mulle meeldivad hiired loodusfotodel ja muinasjuttudes -  aga mitte oma kodus. Või laenab keegi kassi?

Eile oli meie peres üle tüki aja jälle kultuuriprogramm  - 460 km sõidetud ja ooperis käidud. Seekord siis Tartu ja  "Madame Butterfly".  Imeilus oli. Seda ooperit on Vanemuises mängitud järjest juba 6 aastat ning ka eile, viimasel korral, oli saal täis. Olen ikka veel kauni muusika mõju all. 
  

Ooperisse minekuks sai loomulikult laupäeval meisterdatud ka uued käkerdised. Pilt nagu tavaliselt hämaras tehtud ja udune.

Tagasiteel õnnestus näha huvitavat ilmanähtust. Nimelt jäime Türi kandis kella 12 paiku jäävihma kätte. Nähtust, mis on näiteks Lätimaal sel aastal paksu pahandust tekitanud, ei olnud mina oma silmaga varem näinud. Temperatuur oli -6 kraadi ja sadas selget vihma. Maha langedes muutus vihm kohe jääks. Kiiresti moodustus autole jääkiht, esiklaasil võis lausa silmaga näha, kuidas jää paari minuti jooksul klaasi kattis. Õnneks suutsime väikese ava soojenduse abiga lahti hoida, millest autojuht sai teed jälgida ning kodu poole jõudes hakkas ka temperatuur tõusma. -3 kraadi juures hakkas jää moodustumine aeglustuma. Sarnane tunne oli kui vaadates filmi Day after Tomorrow.

reede, 14. jaanuar 2011

Algaja traadiväänaja

Võtsin eile õhtul kogu oma vähese ettevõtlikkuse kokku ja käisin peale tööd Tallinnas algajatele mõeldud traadiväänamise õpitoas. Kokkuvõttes selgus, et "algaja" mõiste võib traadiväänamise puhul olla väga erineva tähendusega. Tunnistan kohe üles, et kui ma ei oleks eelnevalt ise kodus juba traadiga pusserdanud siis oleksin õpitoas küll hätta jäänud. Asi ei ole kindlasti õpitoa korralduses vaid minu aeglases taipamises :) Ma pean üldjuhul saama mingi asjaga piisavalt aeglaselt ja põhjalikult tegeleda, et mulle midagi külge ka jääks. Kuna õpitoas tuli kõik planeeritu kahe tunniga selgeks teha, oli seal ikka päris kõva tempo kogu aeg peal ja kui mingi töö osa vussi keerasid, oli oht nii öelda "rongist maha jääda". Aga õpituba ise oli väga tore ja kasulik, tempo hoidmine võimaldas õpetajal jällegi meile mitmeid erinevaid asju näidata ja mina lahkusin igatahes tükk maad targemana. Siin siis ahvikiirusel meisterdatud käekett.


 Nüüd peaks kõik töövõtted muidugi kodus ise uuesti tegema, et veidigi õpitut kinnistada. Kusjuures, ma tahaksin väga teada, kust need ehtemeisterdajad meisterdamiseks vajaliku traadi saavad. Mina olen sellega päris hädas. Olen kolanud igasugu pudipadi ja ehtetarvikute poodides nii Tallinnas-Tartus kui Internetis, aga mida pole on üks korralik suur rull hõbedavärvi peenemat traati, mis ei maksaks hingehinda. 0,8 mm traat õnnestus mul saada mesinikele mõeldud traadipooli näol ühest aianduspoest. Suures hädas lunisin juba äialt jupi elektrikarjuse jaoks mõeldud vasktraati välja.

kolmapäev, 12. jaanuar 2011

Mulle meeldib hirmsasti kirju ja postkaarte saada. Ikka neid tigupostiga saadetuid. Sellega kaasneb tore üllatusmoment ja rõõm, mida meili teel saadud kirjade puhul nii sageli ei tunne. Õnneks on mul toredaid sõpru ja sugulasi, kes seda vanamoodsat kiiksu teavad ja kaugetel maadel käies ka midagi posti panevad. Tänu neile on meil külmkapil vahetuv ekspositsioon kaugetest paikadest ja reisimuljetest.


Eile aga ootas mind postkastis veel toredam üllatus! Nimelt oli üks Hiiumaa Loovisikutest mulle saatnud paki Loovisikute Vabaühenduse HIKU kalendriga, kus ka saatja ise ühte kuud esindab. Imetlesin kohe pikka aega ja riputasin seejärel aukohale oma töölaua kohal. Suur aitäh!

Enda loovusega jääb kahjuks tööpäevadel vähe aega tegeleda. Selleks ajaks kui arvuti lõpuks kinni pandud, söök valmis ja muud hädavajalikud kodused toimetused tehtud, polegi nagu aega eriti järele jäänud. Olen siiski püüdnud igal võimalusel midagi nikerdada.

Küll aga otsustasin mõni aeg tagasi, et peaks oma ehtesahtlikese ära koristama - ehk leiab midagi huvitavat. Ja leidsingi terve hunniku katkiseid ehteid, mis kunagi kõik alles hoitud, et ehk läheb taris! (hiiu k. 'ehk läheb vaja'). Suure heameelega avastasin, et ma ju oskan nüüd need ise ära parandada. Ja läkski töö lahti - armas kaelaehe, mille kunagi hetkeemotsiooni ajal ostsin aga kunagi kandnud polnud sai uue näo ja veidi lühema keti; ema poolt kingitud poolvääriskividega kee, mille katkimineku üle kunagi väga kurb olin, sai uuesti terveks ja ehted mida enam kanda ei soovi, said uute projektide tarbeks usinalt algosadeks lammutatud. Olen enda üle uhke. :)




Lisaks avastasin, et kuigi olen pea kõigile tuttavatele laastukarbikesi kaunistanud, siis pole mul endal ühtegi karpi, kus omatehtud "käkke" hoida. See viga sai parandatud.


 Kui nüüd ainult aega saaks pooleliolevad käkid valmis teha.

esmaspäev, 10. jaanuar 2011

"Kes küll tahaks endale vana plastpudeli kaela riputada?"

Sellise eriti põlgliku häälega esitatud küsimusega esines mu teinepool, kui talle Internetist leitud vahvat taaskasutusideed tutvustasin. Sellest hoolimata asusin usinalt vanu plastpudeleid välja otsima, tuleb välja et liigne agarus prügikäitlemisel pole ka hea, eriti kui sellesse eelmises postituses mainitud haigusesse nakatunud oled. Pika kultuurkihtides kaevamise peale, leidsin siiski ühe sinaka tooniga veepudeli ja rohelise limonaadi taolist ollust sisaldanud plastpudeli. Asusin neid usinalt teeküünla kohal kärsatama ja tulemus on siin:



Õpetus, kuidas lillekesi meisterdada on siin: craftwerk.ee

Niisiis - kes küll tahaks vana plastpudeli endale kaela riputada?

laupäev, 8. jaanuar 2011

Talvine muinaslugu

Seitsme maa ja mere taga oli üks väike tore alev, kus elasid töökad ja tublid inimesed. Laupäevase päeva veetsid need inimesed töönädala jooksul kogunenud toimetusi tehes ning oma toredaid ja hubaseid kodusid koristades. Lemmiktegevuseks oli aleviku tublidel elanikel aga lumerookimine, pea igas aias võis näha õhus lendavat lumepilve, millele usinate labidaheidetega aina lisa ja lisa juurde anti. Tööd sätiti ikka nii, et aia juures parasjagu naabriga kohakuti jõudes õnnestuks üksteisele paar innustavat hõiget hüüda, et siis jälle uue hooga edasi minna.
Kuid ühes majapidamises oli kõik teisiti. See väike majake oli üleni lumme mattunud, korstnast ei tõusnud vaatamata külmale talveilmale suitsu ning maja ümbert võis leida vaid metskitsede üksikuid radu.



Selle maja perenaist ei olnud talviti väljas näha ja majast mööda minek võttis iga korraliku alevielaniku puutumata lumevalle nähes kurvalt ohkama. Majas sees oli olukord veelgi hullem - valitses sama temperatuur, mis väljas, toad olid koristamata ning kraanikaussi ääristasid pesemata nõude kuhjad. Selle maja perenaine oli nimelt haigestunud ravimatusse haigusesse nimega Opus manufactilis - ehk maakeeli käsitöötõppe. Tema lauake oli täis erinevaid traate, niite, pärleid ning muud pudi-padi, mille otstarvet normaalne inimene isegi ette kujutada ei suuda. Mässinud ennast tekki, et veidigi sooja saada kössitas perenaine diivanil kohmitsedes kangete ja oskamatute sõrmedega aina uusi ja uusi käkerdisi valmis, suutmata kuidagi reaalsesse ellu tagasi tulla.







Ja kui ta vahepeal ära surnud pole, siis elab ta ikka samamoodi edasi.

Selline lugu siis

teisipäev, 4. jaanuar 2011

Island - sellist maad ei ole ju päriselt olemas?

Pool aastat hiljem olen vist lõpuks valmis selleks, et mõned pildid ka suviselt Islandi reisilt üles panna. Island on huvitav maa aga temast ei saa rääkida ega õnnestu teda ka pildistada. Sealne loodus on lihtsalt nii võimas, et selliseid sõnu ei ole olemas ja fotoaparaati ta ka ei mahu. Ainuke võimalus on lihtsalt ise seal ära käia ja oma silmaga vaadata. Ja ma ei usu ikka veel, et see päriselt oli.

Igal juhul jätan siia üles riputamata pildid geisritest, Islandi võrratutest koskedest ning kohalikust hobusest.

Võibolla on lihtsam kui alustada väiksematest asjadest nagu näiteks Islandi taimestikust.

Esimene kokkupuude Islandiga - vaade lennujaama lähistelt




Kõik ju teavad, mida teha kui Islandil metsa eksida....tuleb lihtsalt püsti tõusta ja uuesti ringi vaadata. Kui see kehtib Islandi puude kohta siis taimed on tõeliselt miniatuursed ja kasvukoha suhtes vähenõudlikud.


Rand-põisrohi (Silene uniflora) on meie põisrohule suhteliselt sarnane ainult, et imetilluke.




Merikann (Armeria maritima), mida ma kodusesse kiviktaimlasse juba ammu igatsenud olen, kasvas Islandil kõige uskumatutes kohtades.



Varane liivatee (Thymus praecox)on leidnud endale kivise koha.



Aga Islandilt võib leida ka tõelist õieilu



Epilobium latifolium, eriti tabav on taime ingliskeelne nimi - arktiline jõeiludus. Kasvas põhiliselt oja- või jõekallastel või niiskemates orgudes.



Huvitaval kombel ei tundunud Islandil kellelgi eriti meie mõistes iluaedu olevat, ilmselt ei tasu aiandus seal maal vaeva... ja kiviktaimla on ju nagunii looduslikult ukse ees. Ainult rabarberipõõsad asusid peaaegu iga elamise juures, rabarberist tehakse kohapeal ka väga maitsvat moosi.


Mida siis veel kirjeldada, kui kuidagi ei oska seda piiritut avarust, aastatuhandete vanuseid sammaldunud laavavoole, mädamunalõhnalisi keevaid mudaauke ja soojaveevanne edasi anda? ehk loomi ja linde?

Kõige enam oli maastikus näha sellist looma.



Küll aga oli teda raske kenasti pildile saada, häbelikud teised, ikka tuli kuskilt kaljunuki tagant lähemale roomata.



Ranna-äärsetemas piirkondades tundub ka lehmadel süüa jätkuvat, sisemaal sellist pilti juba ei näe.



Üldse on Islandil elu vee ääres mõnusam



Enne...



ja pärast



Mõtlesin tükk aega, kas süüa vaalaliha või mitte. Kuidagi kahju hakkas, eriti peale vaalamuuseumi külastust Akureyris ning praamidekilt juhuslikku vaalade silmamist Läänefjordides. Kaalusin poolt- ja vastuargumente, lõpuks võitis siiski uudishimu, arvamus, et sellist võimalust vaevalt veel elus tuleb ning lubadus, et see jääb ühekordseks tegevuseks. Väga maitsev oli.

Pildikesi Islandi sisemaalt

Soovitan kõigil Islandil autoga reisijatel pöörata kõrvale ümber saare kulgevalt maanteelt ja tutvuda metsiku sisemaaga. Uskuge, see on seda väärt.



Ja teed pole ju ka kõige hullemad



Aga alati tuleks meeles pidada, et Island on täis üllatusi. Näiteks võib lõunapaigast jalutama minnes leida täiesti tasasel maal jalutades suure augu...



...mis järgmisel hetkel tahab veel suuremaks muutuda.



Või leida end ootamatult jõe kaldalt



ning valida, kas sõita edasi piki jõge



või ületada see ristisuunas



Hajameelne turist võib ju igal pool hätta jääda





kuid alati on võimalus tasuta spa külastuseks





Igal juhul tuleks alati olla valmis....valmis seiklema



Sest vaated on Islandil imekaunid



ning inimesed sõbralikud ja abivalmid



Ja veel vulkaane

Laki vulkaan purskas 1783. aastal, tappes poole saare kariloomadest. Vulkaanipurske, sellega kaasnenud maavärinate ning järgnenud näljahäda tõttu hukkus veerand Islandi elanikkonnast. Laki vulkaani purse mõjutas kliimat kogu maailmas ning on isegi väidetud, et Islandi vulkaanipurskest alguse saanud kliimamuutused on kaasa aidanud Prantsuse Revolutsiooni puhkemisele 1789.a




"...ja selline näeb välja suitsetaja kops" ehk tükike laavat Laki vulkaani juurest



Laavaväli Hekla vulkaani jalamil